Must maagia.

Istun lõug põlvedel aknalaual. Jälgin haldjaid, kes tiirutavad inimeste ümber ja naeravad. Kuulen nende loitse, mis nad lausuvad. Muudavad inimesse tujusid, panevad nad käituma, kui idioodi. Nad arvavd, et see on naljakas, aga nad ei tea, mis osa see inimesest muudab. Nii juhtub ühega miljonist. Halvimal juhul rohkemagi. Nad muutuvad. Haldjad muudavad nad endasugusteks.

Oled sa kunagi mõelnud, mis juhtub siis, kui sa sured? Oled sa vaevelnud piinade käes, sest sa näed olendeid, keda ei tohiks näha? Tundnud sellist valu, mida pole tegelikult olemas. Kas nüüd taipate, mida ma igapäev pean taluma? Vaimud, haldjad, libahundid. Need kõik olendid liiguvad tänaval ringi. Tava inimestel pole aimugi, mis nende seljataga kõnnib. Neil pole aimugi, et haldjad neile salapäraseid loitse lausuvad. Nad ei tea, et nende saatus on Hangeroni käes. Hangeron - nende olendite valitseja. Kurjuse kehastus. Tema põhjustab kõik halva. Õnnetused, surmad kõik mis on halb. Juhuseid ei ole. See on neile antud saatus, mida saab muuta vaid raamat, mida pole kunagi leitud. Inimestel pole sellest raamatus õrna aimugi.
Kõik oleks taas teisiti, kui keegi lausuks loitsu, mis on juba sajandeid peidus olnud. Kuskil, kus Hangeron arvas, et keegi seda ei leia. Loits hävitab Hangeroni ja toob tagasi Arrlosia. Tagasi headuse.. 

"Isa!" Hüüan rõõmsalt. Kallistan teda nii tugevalt, kui jaksan. "Em." Naerab ta mind sama kõvasti vastu kallistades. "Ma igatsesin sind." Ütleb ta. Naeratan, kuuldes, et ta igatses mind. Emaga on asi hoopi teine. Ta on rõõmus alati, kui ma tagasi tulen, aga minu äraoleku ajal ta minust puudust ei tunne.


Möödun isast ja võtan enne maha pandud spordikoti. Need ratastega kohvrid on minu jaoks liiga tibilkud. "Kus ma oma asjad viin?" Pärin suurt maja vaadates. Esikust on näha suur klaasist sein, mis paneb mu ahhetama. 'Aknast' välja vaadates on näha puid ja aeda, mille tagant paistab sillerdav meri. Ossa! Vaatan isa poole, kes vaikselt itsitab. "Super vaade, mis?" Noogutan vaikselt, pilgu tagasi merele viies. "Su tuba on ülevalt kolmas uks. Kohe Dan.." Isa jutu katkestab telefoni helin. Vabandavalt haarab ta telefoni. Isa näoilmest võin järeldada, et ta kuulis häid uudiseid. "Näeme varsti." Ülteb isa kõne lõpetuseks. Telefoni tagasi tasukusse pannes ta naeratab. Midagi pärimata naeratan ja lähen oma tuba otsima. "Varsti näeme!" Hüüab isa. Viipan käega, sest ei viitsi ennast kotiga keerata.


Vaatan kahele poole. Loen kolm ust paremale. Avan ukse, kuid jõuan järeldusele, et see on vannituba. Kõnnin vasakule poole ja avan kolmanda ukse. Sisse vaadates saan aru, et see on minu tuba. Seinad on rohelised, täpselmat helerohelised, aknent raamivad heledad kardinad lendavad õhus. Tuba on mõnusalt jahe ja hubane. Akna parempoolses nurgas asub lai voodi. Lausa nii lai, et sinna mahuks kohe kindlasti kaks inimest. Voodi tagumise otsa juures on ilus lamp. Voodi kõrval olevale seinale on riputatud pilt minust ja isast. Vasakul pool akent on kirjutuslaud, mille kõrval on suur puidust riidekapp. Ühte kapiust katab ukse suurune peegel. Kapp ise on suur. Väga suur. Põrandale on asetatud valge karvane vaip, mis sunnib mind sokid jalast võtma. Viskan sokid kirjutuslaule ja astun mõnusale vaibale. Mmm..nii pehme.


"Emma," kuulen isa hüüdvat. Võtan laualt sokid ja kõnnin ühte sokki jalga tirides edasi. Peaaegu maha kukkudes- otsustan teise soki all jalga panna. Mõnusalt keedrus trepist alla kõndides kuulen isa kellegiga rõõmsalt vestlemas. Hääle järgi võin järeldada, et tegemist on naisterahvaga. Ehk mõni naaber. 
Katsetades kolm sammu kärejest alla minna, ma peaaegu kukun. Viimasel hetkel suudan trepi käepidemest haarata. "Täielik koba," pobisen omaette trepist üks samm korraga alla minnes. 


Allajõudes näen naist, keda ma enne rääkimas kuulsin. Tema kõrval seisis minust healjuhul kaks aastat vanem poiss. Posi käsi oli kipsis. Nähes käes sokki panen selle endale kiiresti jalga. Selja taas sirgeks ajanud, näen poissi muigamas. "Saage tuttavaks, tema on minu tütar Emmaline," tutvusas isa mind mu täis nimega. Põrnitsesin teda tigedal ilmel. Olen alati õelnud, et olen kas Em või Emma. Ei mingit Emmaline'i. Õhh!
"Tere Emmaline," ütles too naine. Selle naise nägu või riided võisid näida nii sõbralikud, kui tahes, kuid mulle ta meeldima ei hakka. Selles olen ma kindel. Juba see, et ta mulle Emmaline ütles, tõi miinuspunkti. "Emma," parandasin teda. "Em, tema on Mallie ja tema on Daniel," ostub ta kord tolle naise poole ja kord kips-poisi poole. Noogutan vaid. Huvitav, kas nad on mingid isa sugulased või midagi. Võibolla naabrid. Siis nad on minu naabrid ka. Huvitav, kas sellel naisel on veel lapsi.


"Em, mina ja Mallie abiellume kolme kuu pärast," ütleb isa piinlikku vaikust katkestades. Mida? Ta abiellub sellega? Hämmeldunult vaatan kord isa, kord Malliet. Nende nägudes nähes, vaid naeratust pööran pilgu Danielile, kelle nägu on elutu. Nähes, et ma teda vaatan, ta naeratab ja kehitab õlgu. Raputan vaikselt pead. "Sa teed nalja, isa," ütlen, ikka veel pead õrnalt raputades. "Sellega abielluda," sosistan iseendale ja väristan mõttest, et temast saab mu võõrasema õlgu. "Kuidas palun?" Naise nipsakas hääl ei jää varjatuks. "Vahet pole,"kehitan õlgu. "Ma lähen." Olen valmis juba lahkuma, kui isa mu peatab. "Oled asjad lahti pakkinud?"  "Eip. Kohe alustan." Ja ma lahkun. 

"Uus juhtub," hüüab Lynn eemalt. Tõstan kulmu kergitades ekraanilt pilgu. Lynn võtab istet Noah'i laual. "Röövitud laps. Finn ja Maggie

Hailey Senter.

Vana bussi uksed kääksusid. Vihm trummeldas vastu bussi aknaid. Ühesõnaga, ilm oli kohutav! Mitte mingit soovi polnud minna õue ja saada läbimärjaks. Õlgu väristades astusin bussist välja, tõmmates kapuutsi kõrvuni pähe. Kohendasin kulunud õlakotti ja jooksin koolimaja poole.

Astusin kooli uksest sisse, tõmmates kapuuti peast. Mingit kasu sellest polnud. Juuksed oli ikkagi läbimärjad ja ega's riidedki paremad olnud. Õlakotist rääkimata. Uks avanes ning sisse astus veel paar läbimärga tüdrukut. Muigasin, nähes nende läbimärgu juukseid vastu nägu kleepimas. Usun, et ma isegi polnud sel hetkel kõige kuivem. 

Mööda rahvast täis pressitud koridori püüdsin jõuda ajaloo klassi juurde. Esimene tund, teises veerandis. Eemalt silmasin Kellyt. Näole ilmus muie, nähes ka tema niiskeid juuksed. Tundib, et paljud jäid vihma kätte. "Hei Hail," hüüdis - pigem karjus - Kelly. Lehvitasin talle selle asemel, et üle teiste talle karjuda. "Meil on niiii kuum ajaloo õps. Täitsa metsas," ütles Kel mu kõrvale astudes. "Saad aru niiiii kuum." I venitamise ajal ajas ta enda käed nii laiaks, kui suutis. "Kohe nii kuum," naersin.  "Sa ei kujuta ette," naeris ka tema ja tõmbas mu ajaloo klassi sisse, kust ma oleks peaaegu mööda kõndinud.

Yellow Butterflies 1

Vaatan enda ette, mõistes, et sellest ei tule midagi välja. Kogu see 2 kuud pingutust ema kõrval oli mõttetu. Ma lihtsalt nägin kõigega hullu vaeva. Proovisin midagigi hästi teha, kuid sellest polnud absoluutselt mingit kasu. Ema joob endiselt, ta isegi ei hooli minust. Mu vend on kuskil. Kuskil teiselpool maailma ning mina kükitan siin sombuses Eestis ning midagi pole muutnud. Ema on samasugune. Pidu pea otsa. Kui seda üldse mingiks peoks saab nimetada. Tunniga on kõik juba nii täis, et ei seisa enam isegi mitte jalul. Mida ma õigupoolest teha kavatsesin? Saata ema võõrutusravile. Haha. Üritada ju võisin. Sittagi, kuhugi ta ei läinud. Jõi samamoodi edasi nagu praegu. Isast ei tea ma midagi. Keegi pole mulle temast kunagi midagi rääkinud. Küsida võisin nii palju kui tahtsin, vastust nagunii ei saanud. Suurepärane elu 17 aastase tüdruku kohta, mis? Oh, ma olen teiega nõus. Lausa suurepärane. Kurat, enam ei viitsin end isegi alandada. Sitt elu siis sitt elu. 
Panen suure rohelise dressika selga. Viskan pilgu veel viimast korda peeglisse, nähes sama tüdrukut, mida igal hommikul. Pikad enam-vähem blondid juuksed ning pruunid silmad. Suht lahe kombinesoon eks? Sinised sobiks vist paremini. Saaksin endale ka lolli blondiini tiitli. Lahe! Naeratan mõrult enda mõttele ning kõnnin kööki. Ärge parem küsige, kus mu ema on. Mul tõesti pole õrna aimugi. Kuskil joob võibolla? Noh, paremat mõtet ei tuleks vist kellelegi pähe. Õhh.
Jälle haiseb köök rõveda alkoholi järgi. Tõsiselt jäle. Nägu krimpustades avan määrdunud külmkapi ning võtan ühe actimeli. Muud pole. Poodi ka ei viitsi pärast minna. Joon pudeli tühjaks ning panen lauale. Küll pärast viskan ära, kui meelde tuleb. Kõnnin esikusse. Ka seal on tunda vänget alkoholi lõhna. Kurat, terves majas on seda tunda. Okei, väljaarvatud minu tuba. Panen mustad ketsid jalga. Haaran esiku kapilt korteri võtmed ning lahkun. Muidugi lukustan ka ukse.
Kõnnin suhteliselt lagunenud kõnniteel kooli poole. Õhk on ka suhteliselt soe ning päike sirab taevas, sellepärast saabki juba ilma jopeta käija. Ega paksu talvejopega oleks vist praegusel ajal jah suht imelik käija. Uut ei saa ju osta. Ema kulutab enamus raha alkoholile. Ja ega ka minu palk pole just suurem asi. Tööl saan käija ju kõigest 4 tundi ja ega selle 4 tunni eest just kõva pappi ei saa ju.
Tonksan ettejäävaid kive, mis lendavad laia kaarega minust eemale. Pead tõstes silman juba vana koolimaja ja inimesi, kes sebivad kooli ees ringi nagu paremat poleks teha. Päike! Oo päike! Ma ei saa aru, miks nad seda päikest nii väga armastavad. Täiesti ajuvaba. Okei, saan aru. Hea soe ja värki, aga no issand, minu arust on küll talv parem. Noh, üks põhjus, miks mulle päike ei meeldi seisneb ka selles, et mulle tulevad tedretähnid. Mulle õudsalt meeldivad ka ju need. Pööritan silmi, nähes murul pikutavaid tüdrukuid. Oo, vaadake ma olen pruun. Oo! Vähe ei viska üle ju?
Astun nägu krimpsutades kooli uksest sisse. Mind tervitab hea külm õhk, mida on siin aastaringselt tunda. No ega ma suvekuudest ei tea midagi, aga eriti ei usu, et siis seda närust koolimaja kõetakse. "Leana?" Hüüab keegi mu nime. Vaatan tulja poole, kelleks on Clara. Lehvitan talle naeratus näol. Tuju kohe veelgi parem. "Tsau," kallistame, nagu meil tavaks on. "Inimesed naudivad suve," õhkab C. Pööritan silmi. "Suvi sakib," panen vastu, kuid ei kaota oma naeratust näolt. "Leanaaaa, millal sa suva hakkad armastama?" Venitab ta 'a' tähte. Mulle ei meeldi suvi, sest siis pean koguaeg emaga koos olema. Vot nii tahtsin vastata, kuid ei hakkanud enda muresid temaga jagama. Tähendab parimad sõbrad oleme me küll. See teema on minu jaoks lihtsalt liiga vastik.
"Tead, ma kuulsin, et mingi uus õpilane olevat tulnud," sõnab Clara. "Dire on vist täiesti ära pööranud. Kooli lõpuni on kõigest 2 kuud ju." No ma ütlen, on alles kool. See dire on ka peast põrnud. Nagunii ilges masenduses, et naine ta pikalt saatis. Oi jah, kõik teavad kõike. No vähemalt dire eraelust küll. Koguaeg räägitakse, kui just paremat jututeemat pole. "Segane," sõnan vaid. Liigume füüsika klassi poole, kuna see on meie esimene tund. Täna on muidu reede, kui huvitab. 
"See dire on nagunii nii kahtalen," ütlen midagi, sest tekkis vaikus. Meie vahel, mitte koolis. Siin karjutakse koguaeg. "Poiss käib meiega samas klassis kah," kehitab ta õlgu. "No oli meie hullude sekka veel ühte vaja." Hullud. Oh, seda nad on. Ausõna. 
Astume füüsika klassi uksest sisse kuhu on ennast juba enamus poisse sisse seadnud. Nagu aknast näha kükitavad tüdrukud päikese käes. "Jou Leana ja Clara," hüüab keegi klassi teisest otsast. Pööritan vaid silmi. Olen kindel, et ka Clara seda tegi. Kõnnime keskmiste pinkide poole ja potsatama ühele neist. "Oo, mu kallis Clara, ma mõtlen sinus koguaeg, mu arm," ütles Carl mänglevalt ühele põlvele laskudes. Mõni purskas ka naerma. Loomulikult kuulusin ka mina nende hulka. "Mis te naerate?" Küsib Carl solvunut mängides. "Ma mõtlesin seda tõsiselt." Ta haarab C. paremast käest ja suudleb seda. Kas ma mitte ei õelnud, et Carl on idioot? Kui ei siis saite targemaks.
Kuulen kella helinat ning vahepeal on klassi ka tüdrukud valgunud. Uut poissi ei näe ma veel kuskil. "No eks ma pärast palun sind oma naiseks," kehitab Carl õlgu ja kõnnib tagasi enda kohale, kust on kuulda naeru tutrsakaid. Klassi siseneb umbes 60 aastane naissoost õpetaja, kelle juttu pole mõtet kuulata. Kui kuulata tahaks siis peaks vist mikrofoni appi võtma või talle väga lähedal olema.
Klassi uks paiskub lahti ja sisse tuleb tumepruunide juustega pikka kasvu poiss. Uus poiss? Ta ei ütle sõnagi, vaid istub vabale kohale. Ta võtab oma koolikotist füüsika uhiuued õpikud ja asetab need lauale. 
Korts vist ei kuulnudki, et keegi sisenes, sest ta rääkis oma vaikset juttu edasi, millest keegi aru ei saanud.
"Leana," togib Clara mind. Kurat, olin teda nagu loll passima jäänud. Kirun enda viies pilgu Clara poole. "Armastus esimesest silmapilgust," saadab ta mänglevalt õhusuudluse 'uue poisi' poole. Pööritan vaid silmi.

Kõndisin kõrvaklapid peas koju. Oli alanud uus kooliaasta ning täna oli 1. september. Nagu ka iga aasta rääkis direktor pika teksti sellest, kui tublid me oleme ja veel ei tea mida. Muidugi, vanemad olid ka kohal. Ei saanud ju midagi ebasobimatut öelda. Idioot! Kuidas saavad olla kooli -  mis pandi juba ühe korra põlema -  õpilased tublid?! Täiesti ajuvaba.

Keerasin ümber nurga. Silmitsedes tuttavat kuju oleksin tahtnud appi karjuda. Mida ta siin teeb? Hetkeks tundus mulle nagu aeg oleks seisma jäänud. Nagu midagi muud ei eksisteerikski. Vaikus saabus isegi mu kõrvaklappidesse, mille muusika ootamtatult ilma minu abita katkes. Hirmunult vaatasin teda, tema lähenevaid samme ning seda rõvetad naeratust. Tõmbasin kõrvklapid peast, mis lendasid koos mp3-ga asfaldile. Hetkel ma sellest tõesti ei hoolinud. Sekund hiljem jooksin tuldud teed tagasi nii, mis jaksasin.. Tajudes samme enda taga, andsin jalgadele veelsuuremat valu. 

Sul pole mõtet joosta.

Sattusin segadusse ning aeglustasin sammu. Mu jalad valutasid, mis siis, et ma olin jooksnud kõigest, 500 meetrit. Täielikult seisma jäädes hingasin sügavalt sisse-välja ning pöörasin end ümber. Ehmunult astusin sammu tagasi, nähes teda täpselt enda vastas. 

Ma ütlesin, pole mõtet joosta.

Mine ära!

"Kuidas siis on?" pärib ema õrnalt naeratades. "Lõpetasid 9. klassi. Oh, ma mäletan seda aega.." tuletab ema vanaaegu meelde. "Ema palun. Ära hakka, ma olen su mälestusi juba terve oma elu pidanud kuulma," tuletan emale meelde, et ta on mulle juba nii palju oma lapsepõlvest rääkinud. Vahest kippusid asjad korduma, aga mul oli alati naljakas kuulata, mida ta tegi. 
"Sa oled juba nii suur," ohkab ema. Vaatan, vaid õrnalt naeratades auto aknast välja. Lõpetasin 9. klassi neljade ja viitega. Ka ema oli mu tulemuste üle õnnelik. Ja, kui isa seda näeks. Ta oleks samuti õnnelik. Oh, ma igatsen teda meeletult. 
Rauputan vaikselt pead, et see praegu oma mälust kustutada. Ma pean nüüd õnnelik olema. Ja asualtõeldes ma olengi õnnelik. Ma lõpetasin kooli nii hästi. Nüüd tuleb pikk vaheaeg ning kõik on hästi. 

Kõnnin mööda lagunenud asfaldit kooli poole. Vaikne tuuleiil poeb mu dressika vahelt sisse ning mul on tunne, et kõik ongi hästi. Tegelikult ongi. Ma saan ema ja isaga suurepäraselt läbi. Koolis on kõik korras ning ka Cate'iga saan hästi läbi. Nii nagu parimad sõbrad ikka läbi peavad saama. Jah, mul on õigus. Kõik on suurepärases korras ning ma olen õnnelik. Ausalt!
Astun sisse üpriski lagunenud koolimaja uksest. Vastu astuvad vaid vähesed. Muud polekski oodata. Väike kool, vähe inimesi. Mulle see meeldib, et inimesi on vähe. Samas ei meeldi mulle see, et kõik teavad kõike. Kõik, mis sa koolis teed on ka teistele teada, mis mulle üldse ei meeldi.
"Leana," hõiskas Cate mu seljatagant. Naeratades pöörasin end ümber ning kallistasin teda. "Oh L, sa ei kujuta ette. Meie klassis on uus. Saad nagu aru, uus. Uus õpilane. Issand ta on nii kummaline. Ta ei lase inimesi üldse endale lähedale. See 10 klassi tšikk proovis juba," ta rõgutas sõna juba. "Talle ligi ajada. Poiss tõrjus ta lihtsalt eemale ning see tšikk kõndis häbist maaalla vajudes minema. Oh," ohkas lõpuks Cate asetades käe suule. "Ma räägin liiga palju," poetas ta vaikselt ning me puhkesime mõlemad naerma. 
Uus poiss. Kes ta on ning miks ta just siia, Corinne'i tuli? Siia ei tule kunagi inimesi. Siit lahkutakse, kuid siia elama ei tulda kunagi. Mu ema rääkis kunagi, et siis, kui tema laps oli, oli siine elu hoopis teistsugune. Siin käisid turistid, rahvast pole poole rohkem ning elu käis. Ja mis nüüd on? Inimesi jääb aina vähemaks ning siin on kõigest üks pood, ,,Tule ja osta,, ,

Helesinine taevas #1

Kuulen  eemalt telefoni helinat. Sellest väljategemata pööran voodis teise külje, proovides helinast mitte välja teha. Kuuldes helinat juba oma kaks minutit, ohkan. Nii kannatamatu! Unesegaselt koban käega voodi kõrval asuval kummutil, kuni käsi idagi kandilist tabab. Ajan ennast voodis veidi istuli ja vajutan telefoni rohelisele nupule, vaatamata, kes helistab.

"Lõpuksometi Leana," kriiskab Ryan teiselpoolt toru nii, et pean telefoni kõrvast veidi eemale tõstma. Tahtmatult haigutan. "Lase magada," kostan unuise häälega vastu. "Unimüts. Tegelt aja ennast voodist püsti ja lähme randa," sõnab ta entusiastlikul häälel. Lasen kuuldavale vaid sügava ohke, kuid ei ütle midagi. Kuigi jah, erilist mõtet mul temaga vaielda pole. Peale jääb ikka tema. "Noh?" Pärib ta, kuuldes et ma vaikin. "Jajah, olen kohal. 20 minuti pärast rannas," ütlen. Tõusen voodist püsti ning lülitan kummutil asuva laualambi põlema.  "Okei. Tsau!" "Tsau!" Panen telefoni lampi kõrvale ja lähen vannituppa.

Kiirelt loputan veega oma näo ning pesen hambad. Selga panen mustad kulunud teksad ning musta dressika. Kuna õues on öösiti veel suheteliselt külm viskan ka minust mitu numbrit suurema jope endale peale. Kiirustan alla esikusse ja panen jalga vanad - juba räbalateks käidud - ketsid. Esiku kapilt haaran igaksjuhuks võtmed ning jooksen õue.

Kõnnin mööda öiset - suhteliselt külma - tänavat. Õues on suhteliselt jahe, kuid õnneks olin ma jope pannud. Eri taibu noh. Toksin varbaotsaga tee peal kive, mis ette jäävad. Õrn tuul sasib mu juukseid ning juba on tunda mere hõngu.

"Buuh," kavatseb Ryan mind ehmatata, kuid kuulsin juba  ennem ta lähenevaid samme. "See on viimasel ajal aina raskem," naerab ta ning astub mu kõrvale. "Mis sind siis täna niii vara üles ajas? Kell on alles viis läbi," ohkasin, kuid tahtmatult ilmus suule ka kõver naeratus. Tema juuresolekult on see vältimatu. "Vanemad tülitsesid. Viimasel ajal aina tihedamini ning kodus on laua võimatu olla," ohab ta ja surub käed veel sugavamale taskusse.

Suutmata midagi lohutavat õelda haaran ta enda kallistusse. Tunnen jälle seda mõnusat mere hõngu, mida on alati tema juuresolekul on tunda. Ma lausa armastan seda lõhna!  Tunnen, kuidas ta mu õla vastas naeratab ning iseenesest kaardub ka minu suu naeratuseks. Aeglaselt eemaldan oma käed tema kaela ümbert ning vaatan ta šokokolaadi pruune silmi. "Selliseid hetki võiks rohkem olla," naerab ta, pilgu korraks minult ranna poole viies. "Võiks nüüd randa ka minna." Noogutan nõusumise märgiks.
"Vaata, Suur vanker!" Näitab Ryan näpuga taeva poole. Pööran pilgu samasse suunda kuhu ta näitab, kuid minu silm seda Suurt vankrit ei seleta. "Tõsiselt pime," kommenteerib ta. Kehitan vaid õlgu.
Möödumee ühest vanast laohoonest, mis kunagi ka töötas, kuid nüüd seisis niisama. Viimaseal ajal räägitakse, et seal kummitab, kuid ma eriti ei usu. "Sa arvad, et siin kummitab?" Küsin Ryan'ilt uudushimust. "Ei usu eriti," kehitab ta õlgu. Vaatan uuesti seda vana laohoonet, kuid midagi hirmuäratavat seal tõesti ei olnud. Tühi paljas jutt.
"Lähme sinna," osutab ta näpuga kohta, kuhu oli tehtud liivaloss. "Teeme võidu!" hüüdan ning pistsin ise enne plehku. Haha. Kahjuks on tema jalad kiiremad ning ta sai minust ette, maandudes istuli liival. "Tundub, et see on pooleli," ütleb ta ja paneb märga liiva lossile juurde. Istun ta kõrvale liivale ning võtan kätte hunniku märga liiva.  Nüüd sa saad. Naeratan kavalalt ning viskan poetäike liiva vastu ta sinist dressipluusi. Kohkunult tõstab ta pilgu pinule. 
"Sa vana.." silmitseb ta oma mustaks saanud dressikat.  "Sa veel saad." Ta võtab samuti hunniku liiva kätte ning virutab selle vastu mu kintsu. Naerdes hüppan püsti ning pistan punuma.  Laginal naerdes jookseb ta mu taga proovides mind kätte saada. Kummardan jooksu pealt ning haaran liiva. Jään seisma ning pööran end tema poole. Hoian kätt seljataga, mis siis, et ta nägi, kui ma liiva haarasin. Minuni jõudes naeratab ta kavalalt ise samuti kätt seljataga hoides. Kehitan vaid õlgu ning hõõrun käes olnud märja liiva - naerdes - vastu ta põske. "Einoh, oli ikka vaja eks," sõnab ta naerdes ning võtab ka enda käe seljatagant välja ning hõõrub liiva vastu mu põske laiali. "Koha parem hakkas," kõkutab ta naerda ja pühib suurema liiva oma põselt ära. Teen sama.
Istume tagasi liivale, ainult et kaugemal, et mitte jälle märja liiva lähedusse sattuda. "Mis me homme teeme?" Tuleb mulle meelde, et homme on pühapäev. Tavaliselt veedame me need päevad ka koos. Meil on lihtsalt ühsteise seltsis lõbusam, kui kellegi teise omas. Vähemalt mina tunnen nii. Sellepärast ongi ta ma parim sõber. "Lähme lõbustuspark, sööme jäätist, lähme ujuma, teeme veesõda.. Kas ma pean tõesti kõik üles lugema?" Naerab ta. Raputan samuti naerdes pead ja vaatan taevasse. Päike hakkab tõusma, järeldan ma taevasse vaadates. Mõeldes palju kell juba on toetan ennast vastu Ryanit ning sulgen silmad. 

The Black Pony - jutt

Eugen Flittner 19

Kevin Dollerschell

Ryan Belitsky

Trevor Brown

-

PÕRGUST TAEVANI 1

Jalutasin kergel sammul kooli poole. Lootes, et tänane päev tuleb helgem. Näha, et nad siiski hoolivad minust peale kahe kuu möödumist. 
Ainult mina tean, et ma olen süütu. Kellelegi teisele pole ma suutnud seda tõestada. Minust jäi mulje, et ma olen kurjategija. Mõrvar. Hale lurjus. Aga ma ei ole seda. Ja seda tean ainult mina.
Sättisin oma koolikoti paremini õlale. Teadsin, et mind ootab ees hullumaja. Sellest hoolimata kõndisin - nii kindlal sammul, kui vähegi suutsin - edasi.
Kooli peauksest sisse astudes hakkas mulle silma hulk inimesi ning valged - määdrunud - seinad. Teiseks silmasin, kuidas rahvas järkjärgult oma pilgud minule viisid ning sosistama hakkasid. Kuuldes sõna 'mõrvar' tahtsin mine joosta. Kuid meenutades vanglat - selle karmi korda - kõdisin sellest rahvamassist läbi. Jah, mind togiti ja lükati, kuid ma ei lasnud sel end segada, mis siis, et see oli seesmiselt valus, kuidas mind koheldi.
Mu huuled värisesid hirmust. Mul tekkis veelgi suurem kiusatus siit lahkuda ning enam mitte kunagi tagasi tulla, kuid ma olen arusaanud, et probleemide eest ei saa põgeneda.
Nii ma kõndisingi - teiste togimise ning sosistamise saatel - klassi.
Eemal nägin oma vana sõbrannat. Ta oli teistes eraldunud, pikl minul. Ta nägu oli kohkunud, vihane ning täis jälestust. 
Pöörasin pilgu temalt eemale. Kui ma oleks oma silmi pilgutanud oleks sealt pisarad väljunud. Mul oli nii kehv tunne. Ma ei teagi, miks. Ma polnud midagi teinud. See oli hale vale, mida ma enda kulul tegin. Just, mina olengi enda vigade pärast süüdi. Ei keegi muu.
Astusin väikestel sammudel klassi. Ma olin siin kunagi nii armastatud. Ma olin nii õnnelik siin. Mu ümber oli õnn, kuni tuli Tema ..
Võtsin istet oma vanal kohal, kus ma kunagi istusin. Ma ei tahtnud seda meenutada. See on valus mulle, kui ka teistele, kes usuvad, et mina.. Ükskõik!
Võtsin kotist oma pinali ja päeviku.
Ma pole vist maininud, et täna algas 4. veerand. Ma olen peaaegu kogu kolmanda veerandi puudunud ning ma olen kohutavalt maas. Kuid ma jõuna järgi. Ma tean seda. Ükskõik, kes mind ka ei õpetaks.
Kell helises. Klassi sisenesid 'ägedad', millese kuulusin kunagi ka mina. Ei, ma ei suhelnud nendega eriti. Ma lihtsalt olin nendega ning ma tundsin end hästi. Ma olin õnnelikub, kui praegu.
Võpatasin, kui keegi mu kõrval tooliga sahmerdas. Viisin pilgu temale, kuid ma ei teadnud teda.  Kas tõesti võetakse poole aastapealt uusi? 
Kuulsin klassi sosistamas, kui ta maha istus. Kas ta tõesti ei teadnud, et mind mõrvariks nimetatakse? Kas ta ei karda, et ma tema ka kohe siin ja praegu ära tapan? Okei, see oli naeruväärne mõte, aga miks ta just siia istus. Tema endine koht. Kindel see.
"Mattias, nagu näha oled sina ainuke julge, kes Ann'iga istuda julgeb." Kas tõesti on õpetajatel  õigus õpilasi mõnitada? "Siis aitad ka sina ta õppimises järele. Tule peale kuuendat tundi minu juurde ning saad vajalikud asjad, millega teda õpetada."
Mu ainus mõte oli: MIDA?
Kuidas ta saab nii rahulik olla ja lihtsalt õlgu kehitada. 
"Mis mõttes? Sa kehitad lihtsalt õlgu. Oled sa mingi idioot? Kuidas sa .. " hingasin sügavalt sisse. "Sa oled hull. Oled sa üldse kuulnud, mida minust räägitakse? Äkki tulen ja tap.." 
"Ole vait ja kuula, mida ta seal muliseb," naeris Mattias pilku minul hoides.
Ärritusin veelgi. Mida ta endast õige arvab?

""""22222222222

Pühin tekkinud pisarad näolt ning heidan voodisse. Ma ei kujuta ettegi, kuidas oma oma sõbrannadega olen. Nad on on selle kahe nädala jooksul nii võõraks jäänud. Kõik on nii võõraks ja valeks muutnud. Kõigest selle kahe nädalaga. Kõigest!

Shahhdhadhad

Heips! 


Mul pole hetkel õrna aimugi, mis sellest jutust kujuneb. Lihtsalt nii kange tahtmine oli midagi kirjutada. 
Proo vin juttu olevikus kirjutada. Nii palju, kui oskan.

Igatahes, mul oleks väga-väga hea meel, kui te mu juttu hindaksite ning loeksite. ;);)

Sorry, et see nii lühike osa on. ;)

Sere 2

"Liz?" hüüdis keegi klassist.

Neelatasin kuuldavalt, end ümber pöörates.

Victoria. 
Ma pidasin teda kunagi oma sõbrannaks, kuid enam mitte. Ma rääkisin talle kõik oma saladused. Ma rääkisin talle kõigest. Ma usaldasin teda, kuid ta pettis mu usaldust. 

"Näe, kes koolis saanud. Issikene suri ära jah," irvitas ta koos oma 'sõbrannadega'. Sellistel ei saa õigeid sõpru olla.

Tundsin, kuidas klomp kurku kinni jäi. Oleksin tahtnud minema joosta ning kuskil nutta, kuid ma ei valmistanud talle seda rõõmu.

Ma pöörasin end tagasi laua juurde ning jäin ootama kella helinat. Peagi see heliseski.

Tund oli käinud umbes 10 minutit, kui uks pauguga lahti löödi. Mingi nõme hilineja, kes vabandas ning suundus oma kohale. Ma ei tundnud teda. Ju siis uus.

"See siin on minu koht," sosistas poiss ning pani asjad laule.

Midagi vastamata, kirjutasin teksti edasi. Heitsin vargsi pilgu poisi poole. Tal olid pruunikad juuksed, mis olid tukana ees. Ta silmad olid šokolaadi pruunid, mida ma enne märkasin. 
Ohkasin vaikselt. Ta tuletas mulle Teda meelde.

"Kõik korras?" Küsis poiss. Võpatasin ta küsimuse peale, kuid noogutasin vaikselt.
"Kindel?" Jätkas ta küsimist, kuid kell helises. Tõstsin koti laual ning lükkasin asjad kotti. Poiss mu kõrval tegi sama.
Kõndisin, - tema minu järel - koridori, kus poiss mu uuesti peatas. Ohates pöörasin end ümber.

"Oled kindel? Sa näed kuidagi kahvatu ja väsinud välja, " sõnas ta murelikult mu nägu uurides. Astusin pisikeke sammu taha poole, et ta mulle liiga lähedal ei oleks.
Tahtsin just õlgu kehitada, kui Voctoria oma sabarakkudega välja ilmus.

"Ta issikene suri ära. Oh, Liz. Sa ei tea, kui kahju mul su issist on," irvitas ta. Teised järgisid ta eeskuju ning hakkasid irvitama.

Tundsin nutumaiku suus. Oleksin tahtnud talle virutada. Teda sõimata ning siis minema joosta, kuid see polnud lahendus. Victoria on õel. Teda ei muuda miski. 
"Sa siis tõesti Carl'i ei igatse. Temas rääkimine on ju alati keelatud peale tema sur.." Laususin, kuid kahetsesin seda koheselt. Victoria pilk muutus klaasiks.
"Ära iialg enam Carl'ist räägi." Ta hääl värises, kuid oli täis vihkamist.
Carl oli ta vend. Ta armastas ja austas teda. Enne Carl'iga juhtunut olime me sõbrannad. Peale seda ei rääkinud me teineteisega ning nüüd ta vihkab mind.

Kõndisin lihtsalt eemale. 
"Liz. Oota," hüüdis Jack. 
Tundsin, kuidas ta mu taga kõndis.
Viisin maast pilgu tagasi enda ette, kuid ma kahetsesin seda koheselt.
Mu jalad olid justkui maa küljes kinni. Süda hakkas puperdama ning hingata oli raske.
"Liz," hüüatas Jack hirmunult

See olid sina.. #1

Kõndisin hirmunult ühest koridori otsas teise, üleni värisedes. Tundsin, kuidas süda peksis vastu rinda. Ma kartsin. Hullupööra.
Heitsin pilgu kellale.
Möödas on juba üle viie tunni, kuid ei midagi. Isa on ikka veel operatsioonil. Ja kõik selle poisi pärast, kes suvatses just täna purjuspeaga sõitma minna. Tema pärast võitleb mu isa praegu elu ja surma vahel. Tema pärast.
Selle viie tunni jooksul pole ma midagi teinud. Väljaarvatud ootamine, nutmine ja muretsemine. Mitte midagi muud. Ma pole isegi emale midagi teatanud. Ma kardan talle seda õelda.
Kuid, mis saab siis, kui isa sureb?
Ei, ei, ei. Loll tüdruk. Sa just ei mõelnud midagi sellist. Minu isa jääb minu juurde nii kauaks, kuni ta sureb loomulikku surma. Veel parem, kui ta ei sureks kunagi. Mitte iial.
"Preili?" Kuulsin arglikku häält enda seljatagant. Pöörasin end automaatselt ümber.
Naise nägu oli tuim. Tuim? Ei, veelgi hullem. Ta nägu oli elutu. Ta oleks nagu surnud. Ta oli lumivalge.
"Mul on kahju." 
MIDA?
Tundsin lööki oma südames. Tundsin, kuidas kogu mu sisemus kokku varises. See PEAB olema mingi haige nali. See arst teeb nalja. 
"See pole võimalik. Te teete nalja. See pole.." nuuksusin. 
See pole tõsi. Isa pole surnud. Ei, ei, ei, ole. Ei ole.
"Isa," sosistasin ning lasin pisaratel end vallutada.
Teda pole enam. Minu isa pole enam. Pole.


*
"Liz, sa ei pea minema. Nad saavad aru," proovis ema mind kodus hoida.
"Ema, ma ei suuda enam. Kodus olemine teeb mulle palju rohkem haiget. Iga pisemgi asi tuletab mulle teda meelde," sosistasin. Toetasin end seina vastu, et mitte maha kukkuda. Isa meeldetuletamine on siiamaani raske.
"Liz," ema hääl oli paluv.
"Ema, palun."
Ema noogutas vaikselt ning astus sammu ukse poole. "Ole tubli," sõnas ta ja andis mu põsele musi. 
Noogutasin vaikselt ning kõndisin tagasi enda tuppa. Haarasin laualt enda MP3-e mängia.
Isa surmas on möödas kuu aega, kuid ma pole sellest üle saanud. Isa asi tuletab mulle teda meelde. Terve selle kuu olen ma mõelnud kõigest. Üldiselt kogu oma elust.
Ma olin nii õnnelik. Mul olid parimad sõbrad. Mul oli kõik, mida ma ka ei soovinud. Mul oli isa. Perekond. Aga nüüd..on kõik sassis.  Mul pole enam midagi.


*


Astusin vaikselt klassi uksest sisse. Tundus, et keegi ei märkanud mu sisenemist. Astusin lauani, kus keegi ei istunud ning võtsin välja äsja saadud õpikud.
"Liz?" hüüdis keegi klassi teisest otsast.

Changes #1

"Tõste, pööre, pööre," karjus treener.

Need keerutused ja tõsted ajasid mu pea ringi käima, kuid siiski ma armastasin tantsimist. Ainus, mis mind selle juures segab on mu vanemad. Nad ei suuda taluda, et ma tantsin. Loomulikult saan ma neist aru, peale kõike seda... kuid ma ei saa loobuda sellest, mida ma armastan.

"Tänaseks oleme lõpetanud," lausus Karen - meie treener - muusikat kinni pannes.

Tormasin kiirelt Tom'i kätevahelt minema ja jooksin oma spordikoti juurde. Pidin kiiremas korras koju jõudma, et vanematele mitte vahele jääda.

"Kuhu sa tormad?" kuulsin Tom'i hüüdmas, kuid juba olin ma spordihoonest kaugel.

Heitsin pilgu käekellale, mis näitas juba kuute. Pidin sammu veelgi kiirendama, et enne vanemaid koju jõuda. Kui ma vahele jääksin oleks minu tantsimisega lõpp. Nad teeks ükskõik, mida, et ma selle lõpetaks.

Astusin korteri uksest sisse. Minu õnneks polnud vanemad veel koju jõudnud. Panin võtme esiku kapile ning läksin enda tuppa, et riided vahetada. Koti lükkasin voodi alla, kõike kaugemasse nurka.

Kuulsin õrna sahistamist ning rääkimist. Ema ja isa ... ning Tom. 

Deem!

Ajasin end laua tagant püsti ning jooksin esikusse.

"Tom tuli sind vaatma,"seletas ema lollakalt naeratades. Pööritasin silmi.

Haarasin Tom'i jope varrukast ning tarisin ta enda tuppa.

"Mida sa tahad?"

"Tulin sind vaatama," naeratas ta. 

"Sa ei rääkinud neile midagi, eks?" küsisin. Lootes, et ta seda ei teinud.

"Loomulikult mitte. Seda peaksid siiski sina rääkima," sõnas ta lähemale astudes. "Kaua sa kavatsed seda varjata? Nad saavad nagunii teda."

"Ei, ei saa. Nad ei tohi teada saada," muutusin närviliseks. Kui nad teada saavad pole mind enam olemas.

"Aga kui.." Alustas ta, kuid ma ei lasnud tal lõpetada.

"Nad ei saa teada,"ütlesin. "Kui see on kõik siis sa võid minna."

"Okei, homseni siis," sõnas ta ning lahkus. Kuulsin väikest sahmerdamist ning ukse pauku. 

Ohkasin.

Kõik oli liiga keeruline. Tom'il on õigus. Ma ei suuda seda kaua saladuses hoida. Varsti saavad nad nagunii teda, et ma tantsin. See on ilmselge, et nad teada saavad ning siis...

Ma ei tea, mis siis juhtub. Lihtsalt ei tea.

Samuti veel üks probleem. Homme alustan ma 10. klassi hoopis teises koolis, kui varem. Kõik on uus. Ja Tom..tema jääb samasse kooli.

Ohkasin.

Tundub, et ohkamine on mulle viimasel ajal tavaks saanud. Sama võib ka jooksmise koha õelda. Iga päev tuleb joostes koju tulla. Muidugi v.a kolmapäev ja reede.

"Liz, sööma." Mind ehmatas ema hüüd, kuid läksin kohe kööki ning teesklesin head tuju. 

"Mis tegid siis täna?" küsis isa.

"Kodus passisin."

Isa mõmises midagi vastuseks ja luges ajalehte edasi.

"Kus David on?" Küsisin emalt. David on mu isa venna poeg.

"Peaks varsti koju jõudma. Vähemalt enne ta helistas ja ütles, et jõuab üheksa paiku," seletas ema polgu korra kellale viies. 

Just siis kuulsime ukse avamist ning peagi oli ta köögis. Heitis korra pilgu kellale ning lausus: "Olen ma alles täpne."

Pööritasin silmi.

"Aitäh ja head ööd," ütlesin ja viisin nõud kraanikaussi. Sammusin tagasi enda tuppa. Teadsin, et David kõnnib minu taga.

"Noh?" Küsisin toa ust sulgedes.

"Mis noh?" Kortsutas ta kulmu.

"Kui sul midagi vaja poleks, poleks sa minu tuppa tulnud," nähvasin ning astusin sammu radikate poole, et käsi soojendada.

"Ah, tahtsin lihtsalt head ööd musi anda," naeratas ta. Astus sammu lähemalt ning surus oma huuled mu suule.

Ehmusin ning lükkasin ta endast eemale.

"Õpi põsel ja huultel vahet tegema," nähvasin ning lükkasin ta enda toast välja.

"Jobu," pomisesin vaikselt.

Vaatasin, kuidas Alex'i surnukeha aeglaselt koos kirstuga maeti. Inimesed ümberringi nutsid ja karjusid. Olin sama tegemiseks liiga tuim. Teadsin, et ei saa enam midagi teha. Teda pole enam ja ta ei kuule mind. Isegi, kui oleks olemas see kurikuulus taevas, kuhu hinged lähevad, ta ei kuuleks mind. Ta ei saa iial teada, et ma teda armastasin. Armastan siiamaani, kuid teda pole.

Ma palusin, et ta lõpetaks võidusõidu. Palusin, kuid ta ei kuulanud mind. Ma olin loll, et talle järgi ei läinud. Loll, loll ja loll.

Tundsin, kuidas ema aeglaselt mu käest haaras. Vaatasin vaikides meie kokkupõimitud käsi. Ta ei tunne seda valu, mida mina. Ta ei tundnudki Steven'it. 

"Kallis, lähme," sosistas ta mind ümber pöörates ning edasi tirides. Olin liiga tuim, et talle midagi vastata või ennast korralikult liikuma sundida. 

"Liz, sa ei saa enam midagi teha. Sa ei saa ajas tagasi reisida ja seda kõik olematuks muuta. See oleks võimatu," alustas ema vaikselt, kui olime autosse istunud. "See, mis juhtus oli tema saatus. See polnud sinu süü."

Oli ema. Oli. Ma oleksin saanud selle olematuks muuta, kui ma vaid oleks talle järgnenud. Kui ma vaid oleks.

Ema oli vait jäänud. Ning mina.. mina vaatasin Rõõmsaid inimesi. Väikeste laste elu on nii muretu. Nende mõistus, ei ütle neile, mis on ohtlik ning, mis õige. Nende ainus probleem on see, kui ema või isa neile kommi ei osta.

Ohkasin vaikselt. Tahaksin olla jälle väike.

Ema peatas auto ja jäi uke juures seisma, pilk minul. Rauputasin aeglaselt pead, millepeale ta lahkus. Ootasin, kuni ta maja uksest sisse astus.

Puhkesin nutma. Ma ei suutnud enam end vaos hoida. Ma olen liiga nõrk, et mitte nutta. Ma olen nõrk.

Heitsin auto istmeile pikali ja sulgesin silmad. Kui ma vaid saaksin ajas tagasi minna. Kui vaid saaks.

*

Ärkasin ukse paugu peale. Ajasin end auto istme peal püsti ning vaatasin õue. Ema pani pesu nöörile. Ohkasin. 

´´Neist pole mingit abi,´´ kortsutas Leslie kulmu. ´´Kuid vähemalt me teame, kui palju kirju ta sai.´´

´´Kui aus olla siis ma pole oma elujooksul kokku ka nii palju kirju saanud,´´naeris Will. ´´Hea, kui ma sellest ainult veerandigi saanud olen.´´ 

Haigutasin. Olin nende kirjade läbi vaatamises kohutavalt väsinud. Käed ning silmad valutasid. Õigemini silmad kipitasid.

´´Ma arvan, et ma lähen koju,´´ mõmisesin haigutades. ´´Tuled ka Will?´´ 

´´Loomulikult,´´ naeratas ta toolilt püsti tõustes. Tegin sama ning haarasin kõrval laualt oma koti.

´´Ma peaksin vist ka minema hakkama,´´tõusis ka Marc püsti. ´´Ma arvan, et jään veel natukeseks siia,´´ kostis Leslie.

´´Homme näeme.´´

***
´´Sa tundud kuidagi väga väsinud,´´ mainis Will mind pilguga seirates. Ega's tal oligi õigus. Tundsin ennast ka veidike liiga väsinult.
´´Ma viin su parem koju,´´ ütles mind enda auto poole talutades. Mõmisesin midagi vastuseks. Proovisin silmi vähekenegi rohkem lahti hoida, kuid tulutult. ´´Liz,´´hüüatas Will. Vajusin ta käte vahel kokku.
***
Keerasin end uniselt küljelt küljele. Pea valutas kohutavalt ning isegi silmi oli raske avada. Keerasin ennast voodi ääre poole, et sealt püsti tõusta, kuid midagi suurt jäi mulle ette. Avasin välkkiirelt silmad ning silmitsesin magavat Will'i enda kõrval.
Raputasin teda natuke, et ta ärkaks. 
´´Mm..ära sega,´´ pomises ta teist külge keerates. ´´Ärka! Me peame tööle minema ning Sina ei peaks praegu üldse minu voodis olema, vaid enda kodus.´´
´´Ma nägin nii head und ning sina segad vahele,´´ torises ta end voodist püsti ajades.

Lala , 2

´´Nendest kirjadest pole meil mingit abi. Lihtsalt vihkajad,´´ virises Marc. Olime terve hunniku kirju läbi lugenud, kuid ei midagi. Mõned neist polnud mitte ähvardus kirjad, vaid sooviti õnne, sooviti autogrammi jne. 
´´

See salapära .. kuhu see viib ? #1

´´Uus juhtum,´´ hüüdis Leslie eemalt. Tõstsin ekraanilt pilgu ja jäin ootama, mis jälle teoksil. ´´Mees, kuulihaav peas. Pole mingeid jälgi. Viisin mehe riided ning kuuli uurimisele,´´ seletas ta kokkuvõtvalt. ´´Mees ise on teada?´´ uuris Will. ´´Jah, Alex Morgan. Kunagine arst. Nii palju, kui ma uurida jõudsin oli ta puhas poiss. Ei mingit vanglat, tarhve ja sellist,´´ Leslie uuris pabereid enda käes, kuni leidis midagi. ´´Minge teavitage peret,´´ viipas ta minu ja Will'i poole. ´´Aadress on siin,´´ sõnas ta ning ulatas paberilehe. ´´Jälle meie,´´ vingus Will. Will eelistab parem surnuid, kui nutvaid inimesi. 

´´Alex Morgan. Kuidagi tuttav nimi,´´ mõtisklesin. ´´No kuule Liz, ta oli linna parim arst,´´ naeris Will. ´´Sellepärast ta nimi nii tuttav oligi,´´ naeratasin ning me istusime autosse.

´´Kui ta oli kuulus, kas sa ei arva, et ta võis tappa mõni kade arst?´´ Pärisin Will'ilt. ´´Võis, kuid neid arste on ju nii kohutavalt palju,´´ kaebles Will. Tõesti, ta võis olla ükskõik, kes.

´´Ma arvasin, et Alex'i vanematel on väheke suurem maja,´´ imestas Will. Tõesti, see maja oli päris pisike.

Koputasin õrnalt uksele, kuhu ilmus vanemat sorti naine. Alex Morgan'i ema. ´´Tere, me tulime teie poja pärast,´´ alustasin viisakalt. ´´Meil on vaja teile midagi teatada. Samuti teie abikaasale.´´ ´´Oh. Teda pole praegu kodus,´´ sõnas naine meid sisse kutsudes. ´´Kuid milles siis probleeb?´´ Will kõhatas hääle puhtaks ning alustas: ´´Teie poeg Alex on surnud. Talle oli pähe lastud kuul ning ta suri silmapilkselt. Tunnen kaasa,´´ ta hääl oli kohutavalt siiras. Ega's seda saagi õelda muudmoodi. 

´´Miks ma küll ei imesta,´´ porises naine. ´´Tal oli neid vaenlasi ju küllaga,´´ jätkas naine. Tundus, et nutma ta küll ei hakka. ´´Äkki seletate lähemalt,´´ palus Will, kes oli uudishimust lausa hull.

´´Teate ju isegi. Ta oli igalpool. Talle oli korduvalt ähvardusi saadetud. Ma ei saa sellest iialgi aru, miks teda vihati. Ta päästis nii palju inimesi surmasuust ja ikka teda vihati,´´ naise ilme muutus kurvemaks.

´´Kas ta jättis kõik need ähvardused alles või üldsegi, kuidas neid saateti. Kirja teel?´´ pärisin ma. 

´´Jah, need kõik on tema pool,´´ vastas naine. Märkasin ta silmanurgas pisarat, mille ta kohe ära pühkis.

´´Praeguseks kõik. Kui me midagi teada saame anname teile esimese asjana teada. Ja kas me saaksime teie poja aadressi?´´ sõnas Will. ´´Jah, muidugi,´´ ta võttis lauapealt paberi ning kirjutas sinna aadressi.

´´Nägemiseni,´´ ütlesime Will'iga, kui ühest suust ning lahkusime majast.

´´Saadame kellegi teise sinna või läheme ise,´´ päris ta kohe, kui olem autosse istunud. ´´Muidugi lähme meie,´´ naeratasin. 

´´Ta ei elanud siit päris kaugel,´´ märkis Will edasi sõites. 

´´Vot see on alles luksus,´´ laususin seda maja silmad punnis imetlemas. See oli väga väga suur ja väga ilus.

´´Rikkur,´´ tähendas ta. ´´Parem küsimus on hoopis see, et kuidas me sisse saame.´´

´´Uksest?´´ Pakkusin ma. ´´Oh,´´ ohkas ta ning me astusime autost välja.

´´Otsi kirju,´´ laususin talle ise mööda maja ringi tuhisedes. Kuhu ta need küll panna võis?

´´Leidsin,´´ hüüdis Will. Kõndisin kiirel sammul tema juurde. 

´´Võtame kaasa ja uurime seal,´´ ütlesin, sest neid oli liiga palju, et kahekesi läbi vaadata. 

´´Nagu printsess soovib,´´ tuli tema poolt vastus. Pööritasin ohates silmi. 

´´Ära kutsu mind nii,´´ porisesin. Ta vaid naeratas tõhusalt.

´´Olete midagi huvitavat teada saanud?´´ Sõnasin, kui nägin Leslie't ja Marc'i möödumas. ´´Kusjuures jah. Aga ei midagi paljulubavat. Tulge,´´ järgnesime Will'iga neile nende kabinetti.

´´Kuul millega teda lastud oli pärines 18 sajandist. Väga vana,´´ Marc naeratas.´´Riietest nii palju, et seal olid ainult tema enda sõrmejäljed. Ja, mis te teada saite?´´ Säras ta.
´´Alex'i ema rääkis ähvardustest, mis ta pojale saadeti. Kogu kupatus on meie laual,´´teatas Will meie kabinetis olevale lauale. ´´Asume tööle,´´ näeratas Leslie laua poole kõndides.