Mul pole hetkel õrna aimugi, mis sellest jutust kujuneb. Lihtsalt nii kange tahtmine oli midagi kirjutada.
Proo vin juttu olevikus kirjutada. Nii palju, kui oskan.
Igatahes, mul oleks väga-väga hea meel, kui te mu juttu hindaksite ning loeksite. ;);)Sorry, et see nii lühike osa on. ;)
Heidan pilgu taas aknast välja. Kõik on samasugune nagu ennegi. Lapsed naeravad koos oma vanematega, noored on lihtsalt koos ning lõbutsevad. Ja mida mina teen?
Istun lihtsalt aknalaual ning silmitsen ümburust. Tuletan meelde Teda ning nutan. Jah, mul on nii tore.
Avan taas oma päeviku. Oma vana hea päeviku, mille Tema mulle kinkis.
9.01.2011.a
Kallis Päevik!
Ma pole siia ammu kirjutanud eks. Tean. Kogu see eelmine nädal oli täis jubedust. Sa ei tea veel, mis juhtus, kuid ma luban, et sa saad teada siis, kui on õige aeg. Ma pole selleks lihtsalt veel valmis.
Vahepeal on nii palju juhtunud. Peale Temaga juhtunut on ema ja isa aina rohkem tülitsema hakanud. Ma kardan, et nad ei suuda leppida. Kardan, et mu elu läheb veel hullemaks. Ja mis veel hulleb, homme algab taas kool. Selle kahe nädala jooksul on nii palju juhtunud ning ma pole sulle midagi rääkida jõudnud. Võin vaid üht õelda: mu elu on igati sassis. Ma olen kurb samas nii vihane, kuid samas ma ka kardan. Ma tunnen seda kõike enda sees ning mul on tunne, et ma ei suuda seda koormat üksi enam kanda, kuid samas, mul pole kedagi kellega seda jagada. See oli Tema, kes mind alati aitas, kuid Teda pole enam. Kõik on nii valesti.
Kuna täna on pühapäev tlitsevad nad jälle. On seda juba hommikust saati teinud. Olen kuulnud isegi sõna 'lahutus'. Ema nuttu ja isa raevu.
Kardan, et kui see nii jätkub siis nad lahutavadgi. Võibolla nad peakski seda kohe tegema, sest ma olen praegu niigi masenduses.
Vaatasin just oma varasemaid kirjutisis siia. Leitsin selle lause, mida ma ka praegu tahaks õelda, aga ei saa. "Ma olen nii õnnelik."
Ma pean praeguseks lõpetama. Kell on juba palju ning vanemad on vaiksemaks jäänud. Luban,et kirjutan varsti. Praegu on mul vaja kellegagi oma mõtteid jagada ning hetkel oled selleks sina Kallis Päevik!
Sinu Ann!
Pühin tekkinud pisarad näolt ning heidan voodisse. Ma ei kujuta ettegi, kuidas oma oma sõbrannadega olen. Nad on on selle kahe nädala jooksul nii võõraks jäänud. Kõik on nii võõraks ja valeks muutnud. Kõigest selle kahe nädalaga. Kõigest!
9.01.2011.a
Kallis Päevik!
Ma pole siia ammu kirjutanud eks. Tean. Kogu see eelmine nädal oli täis jubedust. Sa ei tea veel, mis juhtus, kuid ma luban, et sa saad teada siis, kui on õige aeg. Ma pole selleks lihtsalt veel valmis.
Vahepeal on nii palju juhtunud. Peale Temaga juhtunut on ema ja isa aina rohkem tülitsema hakanud. Ma kardan, et nad ei suuda leppida. Kardan, et mu elu läheb veel hullemaks. Ja mis veel hulleb, homme algab taas kool. Selle kahe nädala jooksul on nii palju juhtunud ning ma pole sulle midagi rääkida jõudnud. Võin vaid üht õelda: mu elu on igati sassis. Ma olen kurb samas nii vihane, kuid samas ma ka kardan. Ma tunnen seda kõike enda sees ning mul on tunne, et ma ei suuda seda koormat üksi enam kanda, kuid samas, mul pole kedagi kellega seda jagada. See oli Tema, kes mind alati aitas, kuid Teda pole enam. Kõik on nii valesti.
Kuna täna on pühapäev tlitsevad nad jälle. On seda juba hommikust saati teinud. Olen kuulnud isegi sõna 'lahutus'. Ema nuttu ja isa raevu.
Kardan, et kui see nii jätkub siis nad lahutavadgi. Võibolla nad peakski seda kohe tegema, sest ma olen praegu niigi masenduses.
Vaatasin just oma varasemaid kirjutisis siia. Leitsin selle lause, mida ma ka praegu tahaks õelda, aga ei saa. "Ma olen nii õnnelik."
Ma pean praeguseks lõpetama. Kell on juba palju ning vanemad on vaiksemaks jäänud. Luban,et kirjutan varsti. Praegu on mul vaja kellegagi oma mõtteid jagada ning hetkel oled selleks sina Kallis Päevik!
Sinu Ann!
Pühin tekkinud pisarad näolt ning heidan voodisse. Ma ei kujuta ettegi, kuidas oma oma sõbrannadega olen. Nad on on selle kahe nädala jooksul nii võõraks jäänud. Kõik on nii võõraks ja valeks muutnud. Kõigest selle kahe nädalaga. Kõigest!
No comments:
Post a Comment