Jalutasin kergel sammul kooli poole. Lootes, et tänane päev tuleb helgem. Näha, et nad siiski hoolivad minust peale kahe kuu möödumist.
Ainult mina tean, et ma olen süütu. Kellelegi teisele pole ma suutnud seda tõestada. Minust jäi mulje, et ma olen kurjategija. Mõrvar. Hale lurjus. Aga ma ei ole seda. Ja seda tean ainult mina.
Sättisin oma koolikoti paremini õlale. Teadsin, et mind ootab ees hullumaja. Sellest hoolimata kõndisin - nii kindlal sammul, kui vähegi suutsin - edasi.
Kooli peauksest sisse astudes hakkas mulle silma hulk inimesi ning valged - määdrunud - seinad. Teiseks silmasin, kuidas rahvas järkjärgult oma pilgud minule viisid ning sosistama hakkasid. Kuuldes sõna 'mõrvar' tahtsin mine joosta. Kuid meenutades vanglat - selle karmi korda - kõdisin sellest rahvamassist läbi. Jah, mind togiti ja lükati, kuid ma ei lasnud sel end segada, mis siis, et see oli seesmiselt valus, kuidas mind koheldi.
Mu huuled värisesid hirmust. Mul tekkis veelgi suurem kiusatus siit lahkuda ning enam mitte kunagi tagasi tulla, kuid ma olen arusaanud, et probleemide eest ei saa põgeneda.
Nii ma kõndisingi - teiste togimise ning sosistamise saatel - klassi.
Eemal nägin oma vana sõbrannat. Ta oli teistes eraldunud, pikl minul. Ta nägu oli kohkunud, vihane ning täis jälestust.
Pöörasin pilgu temalt eemale. Kui ma oleks oma silmi pilgutanud oleks sealt pisarad väljunud. Mul oli nii kehv tunne. Ma ei teagi, miks. Ma polnud midagi teinud. See oli hale vale, mida ma enda kulul tegin. Just, mina olengi enda vigade pärast süüdi. Ei keegi muu.
Astusin väikestel sammudel klassi. Ma olin siin kunagi nii armastatud. Ma olin nii õnnelik siin. Mu ümber oli õnn, kuni tuli Tema ..
Võtsin istet oma vanal kohal, kus ma kunagi istusin. Ma ei tahtnud seda meenutada. See on valus mulle, kui ka teistele, kes usuvad, et mina.. Ükskõik!
Võtsin kotist oma pinali ja päeviku.
Ma pole vist maininud, et täna algas 4. veerand. Ma olen peaaegu kogu kolmanda veerandi puudunud ning ma olen kohutavalt maas. Kuid ma jõuna järgi. Ma tean seda. Ükskõik, kes mind ka ei õpetaks.
Kell helises. Klassi sisenesid 'ägedad', millese kuulusin kunagi ka mina. Ei, ma ei suhelnud nendega eriti. Ma lihtsalt olin nendega ning ma tundsin end hästi. Ma olin õnnelikub, kui praegu.
Võpatasin, kui keegi mu kõrval tooliga sahmerdas. Viisin pilgu temale, kuid ma ei teadnud teda. Kas tõesti võetakse poole aastapealt uusi?
Kuulsin klassi sosistamas, kui ta maha istus. Kas ta tõesti ei teadnud, et mind mõrvariks nimetatakse? Kas ta ei karda, et ma tema ka kohe siin ja praegu ära tapan? Okei, see oli naeruväärne mõte, aga miks ta just siia istus. Tema endine koht. Kindel see.
"Mattias, nagu näha oled sina ainuke julge, kes Ann'iga istuda julgeb." Kas tõesti on õpetajatel õigus õpilasi mõnitada? "Siis aitad ka sina ta õppimises järele. Tule peale kuuendat tundi minu juurde ning saad vajalikud asjad, millega teda õpetada."
Mu ainus mõte oli: MIDA?
Kuidas ta saab nii rahulik olla ja lihtsalt õlgu kehitada.
"Mis mõttes? Sa kehitad lihtsalt õlgu. Oled sa mingi idioot? Kuidas sa .. " hingasin sügavalt sisse. "Sa oled hull. Oled sa üldse kuulnud, mida minust räägitakse? Äkki tulen ja tap.."
"Ole vait ja kuula, mida ta seal muliseb," naeris Mattias pilku minul hoides.
Ärritusin veelgi. Mida ta endast õige arvab?
Ainult mina tean, et ma olen süütu. Kellelegi teisele pole ma suutnud seda tõestada. Minust jäi mulje, et ma olen kurjategija. Mõrvar. Hale lurjus. Aga ma ei ole seda. Ja seda tean ainult mina.
Sättisin oma koolikoti paremini õlale. Teadsin, et mind ootab ees hullumaja. Sellest hoolimata kõndisin - nii kindlal sammul, kui vähegi suutsin - edasi.
Kooli peauksest sisse astudes hakkas mulle silma hulk inimesi ning valged - määdrunud - seinad. Teiseks silmasin, kuidas rahvas järkjärgult oma pilgud minule viisid ning sosistama hakkasid. Kuuldes sõna 'mõrvar' tahtsin mine joosta. Kuid meenutades vanglat - selle karmi korda - kõdisin sellest rahvamassist läbi. Jah, mind togiti ja lükati, kuid ma ei lasnud sel end segada, mis siis, et see oli seesmiselt valus, kuidas mind koheldi.
Mu huuled värisesid hirmust. Mul tekkis veelgi suurem kiusatus siit lahkuda ning enam mitte kunagi tagasi tulla, kuid ma olen arusaanud, et probleemide eest ei saa põgeneda.
Nii ma kõndisingi - teiste togimise ning sosistamise saatel - klassi.
Eemal nägin oma vana sõbrannat. Ta oli teistes eraldunud, pikl minul. Ta nägu oli kohkunud, vihane ning täis jälestust.
Pöörasin pilgu temalt eemale. Kui ma oleks oma silmi pilgutanud oleks sealt pisarad väljunud. Mul oli nii kehv tunne. Ma ei teagi, miks. Ma polnud midagi teinud. See oli hale vale, mida ma enda kulul tegin. Just, mina olengi enda vigade pärast süüdi. Ei keegi muu.
Astusin väikestel sammudel klassi. Ma olin siin kunagi nii armastatud. Ma olin nii õnnelik siin. Mu ümber oli õnn, kuni tuli Tema ..
Võtsin istet oma vanal kohal, kus ma kunagi istusin. Ma ei tahtnud seda meenutada. See on valus mulle, kui ka teistele, kes usuvad, et mina.. Ükskõik!
Võtsin kotist oma pinali ja päeviku.
Ma pole vist maininud, et täna algas 4. veerand. Ma olen peaaegu kogu kolmanda veerandi puudunud ning ma olen kohutavalt maas. Kuid ma jõuna järgi. Ma tean seda. Ükskõik, kes mind ka ei õpetaks.
Kell helises. Klassi sisenesid 'ägedad', millese kuulusin kunagi ka mina. Ei, ma ei suhelnud nendega eriti. Ma lihtsalt olin nendega ning ma tundsin end hästi. Ma olin õnnelikub, kui praegu.
Võpatasin, kui keegi mu kõrval tooliga sahmerdas. Viisin pilgu temale, kuid ma ei teadnud teda. Kas tõesti võetakse poole aastapealt uusi?
Kuulsin klassi sosistamas, kui ta maha istus. Kas ta tõesti ei teadnud, et mind mõrvariks nimetatakse? Kas ta ei karda, et ma tema ka kohe siin ja praegu ära tapan? Okei, see oli naeruväärne mõte, aga miks ta just siia istus. Tema endine koht. Kindel see.
"Mattias, nagu näha oled sina ainuke julge, kes Ann'iga istuda julgeb." Kas tõesti on õpetajatel õigus õpilasi mõnitada? "Siis aitad ka sina ta õppimises järele. Tule peale kuuendat tundi minu juurde ning saad vajalikud asjad, millega teda õpetada."
Mu ainus mõte oli: MIDA?
Kuidas ta saab nii rahulik olla ja lihtsalt õlgu kehitada.
"Mis mõttes? Sa kehitad lihtsalt õlgu. Oled sa mingi idioot? Kuidas sa .. " hingasin sügavalt sisse. "Sa oled hull. Oled sa üldse kuulnud, mida minust räägitakse? Äkki tulen ja tap.."
"Ole vait ja kuula, mida ta seal muliseb," naeris Mattias pilku minul hoides.
Ärritusin veelgi. Mida ta endast õige arvab?
No comments:
Post a Comment