""""22222222222

Pühin tekkinud pisarad näolt ning heidan voodisse. Ma ei kujuta ettegi, kuidas oma oma sõbrannadega olen. Nad on on selle kahe nädala jooksul nii võõraks jäänud. Kõik on nii võõraks ja valeks muutnud. Kõigest selle kahe nädalaga. Kõigest!





Kõnnin pilk maas enda kapi poole. Tahan olla nii märkamatu, kui suudan. Isegi riietus väljendas seda. Suur lohvakas dressipluus ning kitsad mustad teksad. Ei midagi, mida keegi peaks märkama selle 1500 õpilase seas.
Ohkasin märgates eemal Ann'i ja Kelly't tulemas. 
"Helen!" Hõiskas Ann rõõmsalt ning kallistab mind. Naeratan hädiselt vastu.
"Me kuulsime, mis juh.." alustas Kelly vaikselt. Raputan vaikides pead ning tõmban kapuutsi endale veelgi rohkem pähe. 
Kelly ja Ann vahetasid omavahel pilke ning alustasid uut teemat.
"Sa ei kujuta ette, mis enne juhtus," oli Kelly õhinal. "Me kõndisime Ann'iga klassi poole ja oh, sa ei kujuta ette. Ma komistasin mega nunnu kuti otsa. Ja, mis kõige tähtsam, ta käib sinuga samas klassis," säras Kelly.
Jutt või asi. Kehitan õrnalt õlgu ning viin pilgu nende seljataha. 
Barbide ja Ken'ide seltskond on taas platsis. Kooli 'lahetikud' nagu nende kohta õeldakse. 
"Hei! Heleeeen," vehib Ann oma käega mu silme ees. Pööran pilgu tagasi temale.
"Noh, sul ilgelt veab. Saad aru ju küll. Aa, kuule, mis sa meie plaanist siis arvad?"
Vaatan ehmunult talle otsa, aru saamat, mida ta selle all mõtleb.
"Oh," pööritab Kelly silmi. "Ükskõik, me lähme klassi. Söögi vahetunnil näeme."pobiseb Kelly. "Tsau."
Hakkan vastama, kuid juba on nad läinud.