See salapära .. kuhu see viib ? #1

´´Uus juhtum,´´ hüüdis Leslie eemalt. Tõstsin ekraanilt pilgu ja jäin ootama, mis jälle teoksil. ´´Mees, kuulihaav peas. Pole mingeid jälgi. Viisin mehe riided ning kuuli uurimisele,´´ seletas ta kokkuvõtvalt. ´´Mees ise on teada?´´ uuris Will. ´´Jah, Alex Morgan. Kunagine arst. Nii palju, kui ma uurida jõudsin oli ta puhas poiss. Ei mingit vanglat, tarhve ja sellist,´´ Leslie uuris pabereid enda käes, kuni leidis midagi. ´´Minge teavitage peret,´´ viipas ta minu ja Will'i poole. ´´Aadress on siin,´´ sõnas ta ning ulatas paberilehe. ´´Jälle meie,´´ vingus Will. Will eelistab parem surnuid, kui nutvaid inimesi. 

´´Alex Morgan. Kuidagi tuttav nimi,´´ mõtisklesin. ´´No kuule Liz, ta oli linna parim arst,´´ naeris Will. ´´Sellepärast ta nimi nii tuttav oligi,´´ naeratasin ning me istusime autosse.

´´Kui ta oli kuulus, kas sa ei arva, et ta võis tappa mõni kade arst?´´ Pärisin Will'ilt. ´´Võis, kuid neid arste on ju nii kohutavalt palju,´´ kaebles Will. Tõesti, ta võis olla ükskõik, kes.

´´Ma arvasin, et Alex'i vanematel on väheke suurem maja,´´ imestas Will. Tõesti, see maja oli päris pisike.

Koputasin õrnalt uksele, kuhu ilmus vanemat sorti naine. Alex Morgan'i ema. ´´Tere, me tulime teie poja pärast,´´ alustasin viisakalt. ´´Meil on vaja teile midagi teatada. Samuti teie abikaasale.´´ ´´Oh. Teda pole praegu kodus,´´ sõnas naine meid sisse kutsudes. ´´Kuid milles siis probleeb?´´ Will kõhatas hääle puhtaks ning alustas: ´´Teie poeg Alex on surnud. Talle oli pähe lastud kuul ning ta suri silmapilkselt. Tunnen kaasa,´´ ta hääl oli kohutavalt siiras. Ega's seda saagi õelda muudmoodi. 

´´Miks ma küll ei imesta,´´ porises naine. ´´Tal oli neid vaenlasi ju küllaga,´´ jätkas naine. Tundus, et nutma ta küll ei hakka. ´´Äkki seletate lähemalt,´´ palus Will, kes oli uudishimust lausa hull.

´´Teate ju isegi. Ta oli igalpool. Talle oli korduvalt ähvardusi saadetud. Ma ei saa sellest iialgi aru, miks teda vihati. Ta päästis nii palju inimesi surmasuust ja ikka teda vihati,´´ naise ilme muutus kurvemaks.

´´Kas ta jättis kõik need ähvardused alles või üldsegi, kuidas neid saateti. Kirja teel?´´ pärisin ma. 

´´Jah, need kõik on tema pool,´´ vastas naine. Märkasin ta silmanurgas pisarat, mille ta kohe ära pühkis.

´´Praeguseks kõik. Kui me midagi teada saame anname teile esimese asjana teada. Ja kas me saaksime teie poja aadressi?´´ sõnas Will. ´´Jah, muidugi,´´ ta võttis lauapealt paberi ning kirjutas sinna aadressi.

´´Nägemiseni,´´ ütlesime Will'iga, kui ühest suust ning lahkusime majast.

´´Saadame kellegi teise sinna või läheme ise,´´ päris ta kohe, kui olem autosse istunud. ´´Muidugi lähme meie,´´ naeratasin. 

´´Ta ei elanud siit päris kaugel,´´ märkis Will edasi sõites. 

´´Vot see on alles luksus,´´ laususin seda maja silmad punnis imetlemas. See oli väga väga suur ja väga ilus.

´´Rikkur,´´ tähendas ta. ´´Parem küsimus on hoopis see, et kuidas me sisse saame.´´

´´Uksest?´´ Pakkusin ma. ´´Oh,´´ ohkas ta ning me astusime autost välja.

´´Otsi kirju,´´ laususin talle ise mööda maja ringi tuhisedes. Kuhu ta need küll panna võis?

´´Leidsin,´´ hüüdis Will. Kõndisin kiirel sammul tema juurde. 

´´Võtame kaasa ja uurime seal,´´ ütlesin, sest neid oli liiga palju, et kahekesi läbi vaadata. 

´´Nagu printsess soovib,´´ tuli tema poolt vastus. Pööritasin ohates silmi. 

´´Ära kutsu mind nii,´´ porisesin. Ta vaid naeratas tõhusalt.

´´Olete midagi huvitavat teada saanud?´´ Sõnasin, kui nägin Leslie't ja Marc'i möödumas. ´´Kusjuures jah. Aga ei midagi paljulubavat. Tulge,´´ järgnesime Will'iga neile nende kabinetti.

´´Kuul millega teda lastud oli pärines 18 sajandist. Väga vana,´´ Marc naeratas.´´Riietest nii palju, et seal olid ainult tema enda sõrmejäljed. Ja, mis te teada saite?´´ Säras ta.
´´Alex'i ema rääkis ähvardustest, mis ta pojale saadeti. Kogu kupatus on meie laual,´´teatas Will meie kabinetis olevale lauale. ´´Asume tööle,´´ näeratas Leslie laua poole kõndides.