Need keerutused ja tõsted ajasid mu pea ringi käima, kuid siiski ma armastasin tantsimist. Ainus, mis mind selle juures segab on mu vanemad. Nad ei suuda taluda, et ma tantsin. Loomulikult saan ma neist aru, peale kõike seda... kuid ma ei saa loobuda sellest, mida ma armastan.
"Tänaseks oleme lõpetanud," lausus Karen - meie treener - muusikat kinni pannes.
Tormasin kiirelt Tom'i kätevahelt minema ja jooksin oma spordikoti juurde. Pidin kiiremas korras koju jõudma, et vanematele mitte vahele jääda.
"Kuhu sa tormad?" kuulsin Tom'i hüüdmas, kuid juba olin ma spordihoonest kaugel.
Heitsin pilgu käekellale, mis näitas juba kuute. Pidin sammu veelgi kiirendama, et enne vanemaid koju jõuda. Kui ma vahele jääksin oleks minu tantsimisega lõpp. Nad teeks ükskõik, mida, et ma selle lõpetaks.
Astusin korteri uksest sisse. Minu õnneks polnud vanemad veel koju jõudnud. Panin võtme esiku kapile ning läksin enda tuppa, et riided vahetada. Koti lükkasin voodi alla, kõike kaugemasse nurka.
Kuulsin õrna sahistamist ning rääkimist. Ema ja isa ... ning Tom.
Deem!
Ajasin end laua tagant püsti ning jooksin esikusse.
"Tom tuli sind vaatma,"seletas ema lollakalt naeratades. Pööritasin silmi.
Haarasin Tom'i jope varrukast ning tarisin ta enda tuppa.
"Mida sa tahad?"
"Tulin sind vaatama," naeratas ta.
"Sa ei rääkinud neile midagi, eks?" küsisin. Lootes, et ta seda ei teinud.
"Loomulikult mitte. Seda peaksid siiski sina rääkima," sõnas ta lähemale astudes. "Kaua sa kavatsed seda varjata? Nad saavad nagunii teda."
"Ei, ei saa. Nad ei tohi teada saada," muutusin närviliseks. Kui nad teada saavad pole mind enam olemas.
"Aga kui.." Alustas ta, kuid ma ei lasnud tal lõpetada.
"Nad ei saa teada,"ütlesin. "Kui see on kõik siis sa võid minna."
"Okei, homseni siis," sõnas ta ning lahkus. Kuulsin väikest sahmerdamist ning ukse pauku.
Ohkasin.
Kõik oli liiga keeruline. Tom'il on õigus. Ma ei suuda seda kaua saladuses hoida. Varsti saavad nad nagunii teda, et ma tantsin. See on ilmselge, et nad teada saavad ning siis...
Ma ei tea, mis siis juhtub. Lihtsalt ei tea.
Samuti veel üks probleem. Homme alustan ma 10. klassi hoopis teises koolis, kui varem. Kõik on uus. Ja Tom..tema jääb samasse kooli.
Ohkasin.
Tundub, et ohkamine on mulle viimasel ajal tavaks saanud. Sama võib ka jooksmise koha õelda. Iga päev tuleb joostes koju tulla. Muidugi v.a kolmapäev ja reede.
"Liz, sööma." Mind ehmatas ema hüüd, kuid läksin kohe kööki ning teesklesin head tuju.
"Mis tegid siis täna?" küsis isa.
"Kodus passisin."
Isa mõmises midagi vastuseks ja luges ajalehte edasi.
"Kus David on?" Küsisin emalt. David on mu isa venna poeg.
"Peaks varsti koju jõudma. Vähemalt enne ta helistas ja ütles, et jõuab üheksa paiku," seletas ema polgu korra kellale viies.
Just siis kuulsime ukse avamist ning peagi oli ta köögis. Heitis korra pilgu kellale ning lausus: "Olen ma alles täpne."
Pööritasin silmi.
"Aitäh ja head ööd," ütlesin ja viisin nõud kraanikaussi. Sammusin tagasi enda tuppa. Teadsin, et David kõnnib minu taga.
"Noh?" Küsisin toa ust sulgedes.
"Mis noh?" Kortsutas ta kulmu.
"Kui sul midagi vaja poleks, poleks sa minu tuppa tulnud," nähvasin ning astusin sammu radikate poole, et käsi soojendada.
"Ah, tahtsin lihtsalt head ööd musi anda," naeratas ta. Astus sammu lähemalt ning surus oma huuled mu suule.
Ehmusin ning lükkasin ta endast eemale.
"Õpi põsel ja huultel vahet tegema," nähvasin ning lükkasin ta enda toast välja.
"Jobu," pomisesin vaikselt.
No comments:
Post a Comment