See olid sina.. #1

Kõndisin hirmunult ühest koridori otsas teise, üleni värisedes. Tundsin, kuidas süda peksis vastu rinda. Ma kartsin. Hullupööra.
Heitsin pilgu kellale.
Möödas on juba üle viie tunni, kuid ei midagi. Isa on ikka veel operatsioonil. Ja kõik selle poisi pärast, kes suvatses just täna purjuspeaga sõitma minna. Tema pärast võitleb mu isa praegu elu ja surma vahel. Tema pärast.
Selle viie tunni jooksul pole ma midagi teinud. Väljaarvatud ootamine, nutmine ja muretsemine. Mitte midagi muud. Ma pole isegi emale midagi teatanud. Ma kardan talle seda õelda.
Kuid, mis saab siis, kui isa sureb?
Ei, ei, ei. Loll tüdruk. Sa just ei mõelnud midagi sellist. Minu isa jääb minu juurde nii kauaks, kuni ta sureb loomulikku surma. Veel parem, kui ta ei sureks kunagi. Mitte iial.
"Preili?" Kuulsin arglikku häält enda seljatagant. Pöörasin end automaatselt ümber.
Naise nägu oli tuim. Tuim? Ei, veelgi hullem. Ta nägu oli elutu. Ta oleks nagu surnud. Ta oli lumivalge.
"Mul on kahju." 
MIDA?
Tundsin lööki oma südames. Tundsin, kuidas kogu mu sisemus kokku varises. See PEAB olema mingi haige nali. See arst teeb nalja. 
"See pole võimalik. Te teete nalja. See pole.." nuuksusin. 
See pole tõsi. Isa pole surnud. Ei, ei, ei, ole. Ei ole.
"Isa," sosistasin ning lasin pisaratel end vallutada.
Teda pole enam. Minu isa pole enam. Pole.


*
"Liz, sa ei pea minema. Nad saavad aru," proovis ema mind kodus hoida.
"Ema, ma ei suuda enam. Kodus olemine teeb mulle palju rohkem haiget. Iga pisemgi asi tuletab mulle teda meelde," sosistasin. Toetasin end seina vastu, et mitte maha kukkuda. Isa meeldetuletamine on siiamaani raske.
"Liz," ema hääl oli paluv.
"Ema, palun."
Ema noogutas vaikselt ning astus sammu ukse poole. "Ole tubli," sõnas ta ja andis mu põsele musi. 
Noogutasin vaikselt ning kõndisin tagasi enda tuppa. Haarasin laualt enda MP3-e mängia.
Isa surmas on möödas kuu aega, kuid ma pole sellest üle saanud. Isa asi tuletab mulle teda meelde. Terve selle kuu olen ma mõelnud kõigest. Üldiselt kogu oma elust.
Ma olin nii õnnelik. Mul olid parimad sõbrad. Mul oli kõik, mida ma ka ei soovinud. Mul oli isa. Perekond. Aga nüüd..on kõik sassis.  Mul pole enam midagi.


*


Astusin vaikselt klassi uksest sisse. Tundus, et keegi ei märkanud mu sisenemist. Astusin lauani, kus keegi ei istunud ning võtsin välja äsja saadud õpikud.
"Liz?" hüüdis keegi klassi teisest otsast.