Lõpu Algus

Vaatasin, kuidas Alex'i surnukeha aeglaselt koos kirstuga maeti. Inimesed ümberringi nutsid ja karjusid. Olin sama tegemiseks liiga tuim. Teadsin, et ei saa enam midagi teha. Teda pole enam ja ta ei kuule mind. Isegi, kui oleks olemas see kurikuulus taevas, kuhu hinged lähevad, ta ei kuuleks mind. Ta ei saa iial teada, et ma teda armastasin. Armastan siiamaani, kuid teda pole.

Ma palusin, et ta lõpetaks võidusõidu. Palusin, kuid ta ei kuulanud mind. Ma olin loll, et talle järgi ei läinud. Loll, loll ja loll.

Tundsin, kuidas ema aeglaselt mu käest haaras. Vaatasin vaikides meie kokkupõimitud käsi. Ta ei tunne seda valu, mida mina. Ta ei tundnudki Steven'it. 

"Kallis, lähme," sosistas ta mind ümber pöörates ning edasi tirides. Olin liiga tuim, et talle midagi vastata või ennast korralikult liikuma sundida. 

"Liz, sa ei saa enam midagi teha. Sa ei saa ajas tagasi reisida ja seda kõik olematuks muuta. See oleks võimatu," alustas ema vaikselt, kui olime autosse istunud. "See, mis juhtus oli tema saatus. See polnud sinu süü."

Oli ema. Oli. Ma oleksin saanud selle olematuks muuta, kui ma vaid oleks talle järgnenud. Kui ma vaid oleks.

Ema oli vait jäänud. Ning mina.. mina vaatasin Rõõmsaid inimesi. Väikeste laste elu on nii muretu. Nende mõistus, ei ütle neile, mis on ohtlik ning, mis õige. Nende ainus probleem on see, kui ema või isa neile kommi ei osta.

Ohkasin vaikselt. Tahaksin olla jälle väike.

Ema peatas auto ja jäi uke juures seisma, pilk minul. Rauputasin aeglaselt pead, millepeale ta lahkus. Ootasin, kuni ta maja uksest sisse astus.

Puhkesin nutma. Ma ei suutnud enam end vaos hoida. Ma olen liiga nõrk, et mitte nutta. Ma olen nõrk.

Heitsin auto istmeile pikali ja sulgesin silmad. Kui ma vaid saaksin ajas tagasi minna. Kui vaid saaks.

*

Ärkasin ukse paugu peale. Ajasin end auto istme peal püsti ning vaatasin õue. Ema pani pesu nöörile. Ohkasin.