Kõndisin kõrvaklapid peas koju. Oli alanud uus kooliaasta ning täna oli 1. september. Nagu ka iga aasta rääkis direktor pika teksti sellest, kui tublid me oleme ja veel ei tea mida. Muidugi, vanemad olid ka kohal. Ei saanud ju midagi ebasobimatut öelda. Idioot! Kuidas saavad olla kooli - mis pandi juba ühe korra põlema - õpilased tublid?! Täiesti ajuvaba.
Keerasin ümber nurga. Silmitsedes tuttavat kuju oleksin tahtnud appi karjuda. Mida ta siin teeb? Hetkeks tundus mulle nagu aeg oleks seisma jäänud. Nagu midagi muud ei eksisteerikski. Vaikus saabus isegi mu kõrvaklappidesse, mille muusika ootamtatult ilma minu abita katkes. Hirmunult vaatasin teda, tema lähenevaid samme ning seda rõvetad naeratust. Tõmbasin kõrvklapid peast, mis lendasid koos mp3-ga asfaldile. Hetkel ma sellest tõesti ei hoolinud. Sekund hiljem jooksin tuldud teed tagasi nii, mis jaksasin.. Tajudes samme enda taga, andsin jalgadele veelsuuremat valu.
Sul pole mõtet joosta.
Sattusin segadusse ning aeglustasin sammu. Mu jalad valutasid, mis siis, et ma olin jooksnud kõigest, 500 meetrit. Täielikult seisma jäädes hingasin sügavalt sisse-välja ning pöörasin end ümber. Ehmunult astusin sammu tagasi, nähes teda täpselt enda vastas.
Ma ütlesin, pole mõtet joosta.
Mine ära!
No comments:
Post a Comment