Vaatan enda ette, mõistes, et sellest ei tule midagi välja. Kogu see 2 kuud pingutust ema kõrval oli mõttetu. Ma lihtsalt nägin kõigega hullu vaeva. Proovisin midagigi hästi teha, kuid sellest polnud absoluutselt mingit kasu. Ema joob endiselt, ta isegi ei hooli minust. Mu vend on kuskil. Kuskil teiselpool maailma ning mina kükitan siin sombuses Eestis ning midagi pole muutnud. Ema on samasugune. Pidu pea otsa. Kui seda üldse mingiks peoks saab nimetada. Tunniga on kõik juba nii täis, et ei seisa enam isegi mitte jalul. Mida ma õigupoolest teha kavatsesin? Saata ema võõrutusravile. Haha. Üritada ju võisin. Sittagi, kuhugi ta ei läinud. Jõi samamoodi edasi nagu praegu. Isast ei tea ma midagi. Keegi pole mulle temast kunagi midagi rääkinud. Küsida võisin nii palju kui tahtsin, vastust nagunii ei saanud. Suurepärane elu 17 aastase tüdruku kohta, mis? Oh, ma olen teiega nõus. Lausa suurepärane. Kurat, enam ei viitsin end isegi alandada. Sitt elu siis sitt elu.
Panen suure rohelise dressika selga. Viskan pilgu veel viimast korda peeglisse, nähes sama tüdrukut, mida igal hommikul. Pikad enam-vähem blondid juuksed ning pruunid silmad. Suht lahe kombinesoon eks? Sinised sobiks vist paremini. Saaksin endale ka lolli blondiini tiitli. Lahe! Naeratan mõrult enda mõttele ning kõnnin kööki. Ärge parem küsige, kus mu ema on. Mul tõesti pole õrna aimugi. Kuskil joob võibolla? Noh, paremat mõtet ei tuleks vist kellelegi pähe. Õhh.
Jälle haiseb köök rõveda alkoholi järgi. Tõsiselt jäle. Nägu krimpustades avan määrdunud külmkapi ning võtan ühe actimeli. Muud pole. Poodi ka ei viitsi pärast minna. Joon pudeli tühjaks ning panen lauale. Küll pärast viskan ära, kui meelde tuleb. Kõnnin esikusse. Ka seal on tunda vänget alkoholi lõhna. Kurat, terves majas on seda tunda. Okei, väljaarvatud minu tuba. Panen mustad ketsid jalga. Haaran esiku kapilt korteri võtmed ning lahkun. Muidugi lukustan ka ukse.
Kõnnin suhteliselt lagunenud kõnniteel kooli poole. Õhk on ka suhteliselt soe ning päike sirab taevas, sellepärast saabki juba ilma jopeta käija. Ega paksu talvejopega oleks vist praegusel ajal jah suht imelik käija. Uut ei saa ju osta. Ema kulutab enamus raha alkoholile. Ja ega ka minu palk pole just suurem asi. Tööl saan käija ju kõigest 4 tundi ja ega selle 4 tunni eest just kõva pappi ei saa ju.
Tonksan ettejäävaid kive, mis lendavad laia kaarega minust eemale. Pead tõstes silman juba vana koolimaja ja inimesi, kes sebivad kooli ees ringi nagu paremat poleks teha. Päike! Oo päike! Ma ei saa aru, miks nad seda päikest nii väga armastavad. Täiesti ajuvaba. Okei, saan aru. Hea soe ja värki, aga no issand, minu arust on küll talv parem. Noh, üks põhjus, miks mulle päike ei meeldi seisneb ka selles, et mulle tulevad tedretähnid. Mulle õudsalt meeldivad ka ju need. Pööritan silmi, nähes murul pikutavaid tüdrukuid. Oo, vaadake ma olen pruun. Oo! Vähe ei viska üle ju?
Astun nägu krimpsutades kooli uksest sisse. Mind tervitab hea külm õhk, mida on siin aastaringselt tunda. No ega ma suvekuudest ei tea midagi, aga eriti ei usu, et siis seda närust koolimaja kõetakse. "Leana?" Hüüab keegi mu nime. Vaatan tulja poole, kelleks on Clara. Lehvitan talle naeratus näol. Tuju kohe veelgi parem. "Tsau," kallistame, nagu meil tavaks on. "Inimesed naudivad suve," õhkab C. Pööritan silmi. "Suvi sakib," panen vastu, kuid ei kaota oma naeratust näolt. "Leanaaaa, millal sa suva hakkad armastama?" Venitab ta 'a' tähte. Mulle ei meeldi suvi, sest siis pean koguaeg emaga koos olema. Vot nii tahtsin vastata, kuid ei hakkanud enda muresid temaga jagama. Tähendab parimad sõbrad oleme me küll. See teema on minu jaoks lihtsalt liiga vastik.
"Tead, ma kuulsin, et mingi uus õpilane olevat tulnud," sõnab Clara. "Dire on vist täiesti ära pööranud. Kooli lõpuni on kõigest 2 kuud ju." No ma ütlen, on alles kool. See dire on ka peast põrnud. Nagunii ilges masenduses, et naine ta pikalt saatis. Oi jah, kõik teavad kõike. No vähemalt dire eraelust küll. Koguaeg räägitakse, kui just paremat jututeemat pole. "Segane," sõnan vaid. Liigume füüsika klassi poole, kuna see on meie esimene tund. Täna on muidu reede, kui huvitab.
"See dire on nagunii nii kahtalen," ütlen midagi, sest tekkis vaikus. Meie vahel, mitte koolis. Siin karjutakse koguaeg. "Poiss käib meiega samas klassis kah," kehitab ta õlgu. "No oli meie hullude sekka veel ühte vaja." Hullud. Oh, seda nad on. Ausõna.
Astume füüsika klassi uksest sisse kuhu on ennast juba enamus poisse sisse seadnud. Nagu aknast näha kükitavad tüdrukud päikese käes. "Jou Leana ja Clara," hüüab keegi klassi teisest otsast. Pööritan vaid silmi. Olen kindel, et ka Clara seda tegi. Kõnnime keskmiste pinkide poole ja potsatama ühele neist. "Oo, mu kallis Clara, ma mõtlen sinus koguaeg, mu arm," ütles Carl mänglevalt ühele põlvele laskudes. Mõni purskas ka naerma. Loomulikult kuulusin ka mina nende hulka. "Mis te naerate?" Küsib Carl solvunut mängides. "Ma mõtlesin seda tõsiselt." Ta haarab C. paremast käest ja suudleb seda. Kas ma mitte ei õelnud, et Carl on idioot? Kui ei siis saite targemaks.
Kuulen kella helinat ning vahepeal on klassi ka tüdrukud valgunud. Uut poissi ei näe ma veel kuskil. "No eks ma pärast palun sind oma naiseks," kehitab Carl õlgu ja kõnnib tagasi enda kohale, kust on kuulda naeru tutrsakaid. Klassi siseneb umbes 60 aastane naissoost õpetaja, kelle juttu pole mõtet kuulata. Kui kuulata tahaks siis peaks vist mikrofoni appi võtma või talle väga lähedal olema.
Klassi uks paiskub lahti ja sisse tuleb tumepruunide juustega pikka kasvu poiss. Uus poiss? Ta ei ütle sõnagi, vaid istub vabale kohale. Ta võtab oma koolikotist füüsika uhiuued õpikud ja asetab need lauale.
Korts vist ei kuulnudki, et keegi sisenes, sest ta rääkis oma vaikset juttu edasi, millest keegi aru ei saanud.
"Leana," togib Clara mind. Kurat, olin teda nagu loll passima jäänud. Kirun enda viies pilgu Clara poole. "Armastus esimesest silmapilgust," saadab ta mänglevalt õhusuudluse 'uue poisi' poole. Pööritan vaid silmi.
No comments:
Post a Comment