Kõnnin mööda lagunenud asfaldit kooli poole. Vaikne tuuleiil poeb mu dressika vahelt sisse ning mul on tunne, et kõik ongi hästi. Tegelikult ongi. Ma saan ema ja isaga suurepäraselt läbi. Koolis on kõik korras ning ka Cate'iga saan hästi läbi. Nii nagu parimad sõbrad ikka läbi peavad saama. Jah, mul on õigus. Kõik on suurepärases korras ning ma olen õnnelik. Ausalt!
Astun sisse üpriski lagunenud koolimaja uksest. Vastu astuvad vaid vähesed. Muud polekski oodata. Väike kool, vähe inimesi. Mulle see meeldib, et inimesi on vähe. Samas ei meeldi mulle see, et kõik teavad kõike. Kõik, mis sa koolis teed on ka teistele teada, mis mulle üldse ei meeldi.
"Leana," hõiskas Cate mu seljatagant. Naeratades pöörasin end ümber ning kallistasin teda. "Oh L, sa ei kujuta ette. Meie klassis on uus. Saad nagu aru, uus. Uus õpilane. Issand ta on nii kummaline. Ta ei lase inimesi üldse endale lähedale. See 10 klassi tšikk proovis juba," ta rõgutas sõna juba. "Talle ligi ajada. Poiss tõrjus ta lihtsalt eemale ning see tšikk kõndis häbist maaalla vajudes minema. Oh," ohkas lõpuks Cate asetades käe suule. "Ma räägin liiga palju," poetas ta vaikselt ning me puhkesime mõlemad naerma.
Uus poiss. Kes ta on ning miks ta just siia, Corinne'i tuli? Siia ei tule kunagi inimesi. Siit lahkutakse, kuid siia elama ei tulda kunagi. Mu ema rääkis kunagi, et siis, kui tema laps oli, oli siine elu hoopis teistsugune. Siin käisid turistid, rahvast pole poole rohkem ning elu käis. Ja mis nüüd on? Inimesi jääb aina vähemaks ning siin on kõigest üks pood, ,,Tule ja osta,, ,
No comments:
Post a Comment