"Lõpuksometi Leana," kriiskab Ryan teiselpoolt toru nii, et pean telefoni kõrvast veidi eemale tõstma. Tahtmatult haigutan. "Lase magada," kostan unuise häälega vastu. "Unimüts. Tegelt aja ennast voodist püsti ja lähme randa," sõnab ta entusiastlikul häälel. Lasen kuuldavale vaid sügava ohke, kuid ei ütle midagi. Kuigi jah, erilist mõtet mul temaga vaielda pole. Peale jääb ikka tema. "Noh?" Pärib ta, kuuldes et ma vaikin. "Jajah, olen kohal. 20 minuti pärast rannas," ütlen. Tõusen voodist püsti ning lülitan kummutil asuva laualambi põlema. "Okei. Tsau!" "Tsau!" Panen telefoni lampi kõrvale ja lähen vannituppa.
Kiirelt loputan veega oma näo ning pesen hambad. Selga panen mustad kulunud teksad ning musta dressika. Kuna õues on öösiti veel suheteliselt külm viskan ka minust mitu numbrit suurema jope endale peale. Kiirustan alla esikusse ja panen jalga vanad - juba räbalateks käidud - ketsid. Esiku kapilt haaran igaksjuhuks võtmed ning jooksen õue.
Kõnnin mööda öiset - suhteliselt külma - tänavat. Õues on suhteliselt jahe, kuid õnneks olin ma jope pannud. Eri taibu noh. Toksin varbaotsaga tee peal kive, mis ette jäävad. Õrn tuul sasib mu juukseid ning juba on tunda mere hõngu.
"Buuh," kavatseb Ryan mind ehmatata, kuid kuulsin juba ennem ta lähenevaid samme. "See on viimasel ajal aina raskem," naerab ta ning astub mu kõrvale. "Mis sind siis täna niii vara üles ajas? Kell on alles viis läbi," ohkasin, kuid tahtmatult ilmus suule ka kõver naeratus. Tema juuresolekult on see vältimatu. "Vanemad tülitsesid. Viimasel ajal aina tihedamini ning kodus on laua võimatu olla," ohab ta ja surub käed veel sugavamale taskusse.
Suutmata midagi lohutavat õelda haaran ta enda kallistusse. Tunnen jälle seda mõnusat mere hõngu, mida on alati tema juuresolekul on tunda. Ma lausa armastan seda lõhna! Tunnen, kuidas ta mu õla vastas naeratab ning iseenesest kaardub ka minu suu naeratuseks. Aeglaselt eemaldan oma käed tema kaela ümbert ning vaatan ta šokokolaadi pruune silmi. "Selliseid hetki võiks rohkem olla," naerab ta, pilgu korraks minult ranna poole viies. "Võiks nüüd randa ka minna." Noogutan nõusumise märgiks.
"Vaata, Suur vanker!" Näitab Ryan näpuga taeva poole. Pööran pilgu samasse suunda kuhu ta näitab, kuid minu silm seda Suurt vankrit ei seleta. "Tõsiselt pime," kommenteerib ta. Kehitan vaid õlgu.
Möödumee ühest vanast laohoonest, mis kunagi ka töötas, kuid nüüd seisis niisama. Viimaseal ajal räägitakse, et seal kummitab, kuid ma eriti ei usu. "Sa arvad, et siin kummitab?" Küsin Ryan'ilt uudushimust. "Ei usu eriti," kehitab ta õlgu. Vaatan uuesti seda vana laohoonet, kuid midagi hirmuäratavat seal tõesti ei olnud. Tühi paljas jutt.
"Lähme sinna," osutab ta näpuga kohta, kuhu oli tehtud liivaloss. "Teeme võidu!" hüüdan ning pistsin ise enne plehku. Haha. Kahjuks on tema jalad kiiremad ning ta sai minust ette, maandudes istuli liival. "Tundub, et see on pooleli," ütleb ta ja paneb märga liiva lossile juurde. Istun ta kõrvale liivale ning võtan kätte hunniku märga liiva. Nüüd sa saad. Naeratan kavalalt ning viskan poetäike liiva vastu ta sinist dressipluusi. Kohkunult tõstab ta pilgu pinule.
"Sa vana.." silmitseb ta oma mustaks saanud dressikat. "Sa veel saad." Ta võtab samuti hunniku liiva kätte ning virutab selle vastu mu kintsu. Naerdes hüppan püsti ning pistan punuma. Laginal naerdes jookseb ta mu taga proovides mind kätte saada. Kummardan jooksu pealt ning haaran liiva. Jään seisma ning pööran end tema poole. Hoian kätt seljataga, mis siis, et ta nägi, kui ma liiva haarasin. Minuni jõudes naeratab ta kavalalt ise samuti kätt seljataga hoides. Kehitan vaid õlgu ning hõõrun käes olnud märja liiva - naerdes - vastu ta põske. "Einoh, oli ikka vaja eks," sõnab ta naerdes ning võtab ka enda käe seljatagant välja ning hõõrub liiva vastu mu põske laiali. "Koha parem hakkas," kõkutab ta naerda ja pühib suurema liiva oma põselt ära. Teen sama.
Istume tagasi liivale, ainult et kaugemal, et mitte jälle märja liiva lähedusse sattuda. "Mis me homme teeme?" Tuleb mulle meelde, et homme on pühapäev. Tavaliselt veedame me need päevad ka koos. Meil on lihtsalt ühsteise seltsis lõbusam, kui kellegi teise omas. Vähemalt mina tunnen nii. Sellepärast ongi ta ma parim sõber. "Lähme lõbustuspark, sööme jäätist, lähme ujuma, teeme veesõda.. Kas ma pean tõesti kõik üles lugema?" Naerab ta. Raputan samuti naerdes pead ja vaatan taevasse. Päike hakkab tõusma, järeldan ma taevasse vaadates. Mõeldes palju kell juba on toetan ennast vastu Ryanit ning sulgen silmad.
"Vaata, Suur vanker!" Näitab Ryan näpuga taeva poole. Pööran pilgu samasse suunda kuhu ta näitab, kuid minu silm seda Suurt vankrit ei seleta. "Tõsiselt pime," kommenteerib ta. Kehitan vaid õlgu.
Möödumee ühest vanast laohoonest, mis kunagi ka töötas, kuid nüüd seisis niisama. Viimaseal ajal räägitakse, et seal kummitab, kuid ma eriti ei usu. "Sa arvad, et siin kummitab?" Küsin Ryan'ilt uudushimust. "Ei usu eriti," kehitab ta õlgu. Vaatan uuesti seda vana laohoonet, kuid midagi hirmuäratavat seal tõesti ei olnud. Tühi paljas jutt.
"Lähme sinna," osutab ta näpuga kohta, kuhu oli tehtud liivaloss. "Teeme võidu!" hüüdan ning pistsin ise enne plehku. Haha. Kahjuks on tema jalad kiiremad ning ta sai minust ette, maandudes istuli liival. "Tundub, et see on pooleli," ütleb ta ja paneb märga liiva lossile juurde. Istun ta kõrvale liivale ning võtan kätte hunniku märga liiva. Nüüd sa saad. Naeratan kavalalt ning viskan poetäike liiva vastu ta sinist dressipluusi. Kohkunult tõstab ta pilgu pinule.
"Sa vana.." silmitseb ta oma mustaks saanud dressikat. "Sa veel saad." Ta võtab samuti hunniku liiva kätte ning virutab selle vastu mu kintsu. Naerdes hüppan püsti ning pistan punuma. Laginal naerdes jookseb ta mu taga proovides mind kätte saada. Kummardan jooksu pealt ning haaran liiva. Jään seisma ning pööran end tema poole. Hoian kätt seljataga, mis siis, et ta nägi, kui ma liiva haarasin. Minuni jõudes naeratab ta kavalalt ise samuti kätt seljataga hoides. Kehitan vaid õlgu ning hõõrun käes olnud märja liiva - naerdes - vastu ta põske. "Einoh, oli ikka vaja eks," sõnab ta naerdes ning võtab ka enda käe seljatagant välja ning hõõrub liiva vastu mu põske laiali. "Koha parem hakkas," kõkutab ta naerda ja pühib suurema liiva oma põselt ära. Teen sama.
Istume tagasi liivale, ainult et kaugemal, et mitte jälle märja liiva lähedusse sattuda. "Mis me homme teeme?" Tuleb mulle meelde, et homme on pühapäev. Tavaliselt veedame me need päevad ka koos. Meil on lihtsalt ühsteise seltsis lõbusam, kui kellegi teise omas. Vähemalt mina tunnen nii. Sellepärast ongi ta ma parim sõber. "Lähme lõbustuspark, sööme jäätist, lähme ujuma, teeme veesõda.. Kas ma pean tõesti kõik üles lugema?" Naerab ta. Raputan samuti naerdes pead ja vaatan taevasse. Päike hakkab tõusma, järeldan ma taevasse vaadates. Mõeldes palju kell juba on toetan ennast vastu Ryanit ning sulgen silmad.
No comments:
Post a Comment