Vana bussi uksed kääksusid. Vihm trummeldas vastu bussi aknaid. Ühesõnaga, ilm oli kohutav! Mitte mingit soovi polnud minna õue ja saada läbimärjaks. Õlgu väristades astusin bussist välja, tõmmates kapuutsi kõrvuni pähe. Kohendasin kulunud õlakotti ja jooksin koolimaja poole.
Astusin kooli uksest sisse, tõmmates kapuuti peast. Mingit kasu sellest polnud. Juuksed oli ikkagi läbimärjad ja ega's riidedki paremad olnud. Õlakotist rääkimata. Uks avanes ning sisse astus veel paar läbimärga tüdrukut. Muigasin, nähes nende läbimärgu juukseid vastu nägu kleepimas. Usun, et ma isegi polnud sel hetkel kõige kuivem.
Mööda rahvast täis pressitud koridori püüdsin jõuda ajaloo klassi juurde. Esimene tund, teises veerandis. Eemalt silmasin Kellyt. Näole ilmus muie, nähes ka tema niiskeid juuksed. Tundib, et paljud jäid vihma kätte. "Hei Hail," hüüdis - pigem karjus - Kelly. Lehvitasin talle selle asemel, et üle teiste talle karjuda. "Meil on niiii kuum ajaloo õps. Täitsa metsas," ütles Kel mu kõrvale astudes. "Saad aru niiiii kuum." I venitamise ajal ajas ta enda käed nii laiaks, kui suutis. "Kohe nii kuum," naersin. "Sa ei kujuta ette," naeris ka tema ja tõmbas mu ajaloo klassi sisse, kust ma oleks peaaegu mööda kõndinud.
No comments:
Post a Comment