Vaatan enda ette, mõistes, et sellest ei tule midagi välja. Kogu see 2 kuud pingutust ema kõrval oli mõttetu. Ma lihtsalt nägin kõigega hullu vaeva. Proovisin midagigi hästi teha, kuid sellest polnud absoluutselt mingit kasu. Ema joob endiselt, ta isegi ei hooli minust. Mu vend on kuskil. Kuskil teiselpool maailma ning mina kükitan siin sombuses Eestis ning midagi pole muutnud. Ema on samasugune. Pidu pea otsa. Kui seda üldse mingiks peoks saab nimetada. Tunniga on kõik juba nii täis, et ei seisa enam isegi mitte jalul. Mida ma õigupoolest teha kavatsesin? Saata ema võõrutusravile. Haha. Üritada ju võisin. Sittagi, kuhugi ta ei läinud. Jõi samamoodi edasi nagu praegu. Isast ei tea ma midagi. Keegi pole mulle temast kunagi midagi rääkinud. Küsida võisin nii palju kui tahtsin, vastust nagunii ei saanud. Suurepärane elu 17 aastase tüdruku kohta, mis? Oh, ma olen teiega nõus. Lausa suurepärane. Kurat, enam ei viitsin end isegi alandada. Sitt elu siis sitt elu.
Panen suure rohelise dressika selga. Viskan pilgu veel viimast korda peeglisse, nähes sama tüdrukut, mida igal hommikul. Pikad enam-vähem blondid juuksed ning pruunid silmad. Suht lahe kombinesoon eks? Sinised sobiks vist paremini. Saaksin endale ka lolli blondiini tiitli. Lahe! Naeratan mõrult enda mõttele ning kõnnin kööki. Ärge parem küsige, kus mu ema on. Mul tõesti pole õrna aimugi. Kuskil joob võibolla? Noh, paremat mõtet ei tuleks vist kellelegi pähe. Õhh.
Jälle haiseb köök rõveda alkoholi järgi. Tõsiselt jäle. Nägu krimpustades avan määrdunud külmkapi ning võtan ühe actimeli. Muud pole. Poodi ka ei viitsi pärast minna. Joon pudeli tühjaks ning panen lauale. Küll pärast viskan ära, kui meelde tuleb. Kõnnin esikusse. Ka seal on tunda vänget alkoholi lõhna. Kurat, terves majas on seda tunda. Okei, väljaarvatud minu tuba. Panen mustad ketsid jalga. Haaran esiku kapilt korteri võtmed ning lahkun. Muidugi lukustan ka ukse.
Kõnnin suhteliselt lagunenud kõnniteel kooli poole. Õhk on ka suhteliselt soe ning päike sirab taevas, sellepärast saabki juba ilma jopeta käija. Ega paksu talvejopega oleks vist praegusel ajal jah suht imelik käija. Uut ei saa ju osta. Ema kulutab enamus raha alkoholile. Ja ega ka minu palk pole just suurem asi. Tööl saan käija ju kõigest 4 tundi ja ega selle 4 tunni eest just kõva pappi ei saa ju.
Tonksan ettejäävaid kive, mis lendavad laia kaarega minust eemale. Pead tõstes silman juba vana koolimaja ja inimesi, kes sebivad kooli ees ringi nagu paremat poleks teha. Päike! Oo päike! Ma ei saa aru, miks nad seda päikest nii väga armastavad. Täiesti ajuvaba. Okei, saan aru. Hea soe ja värki, aga no issand, minu arust on küll talv parem. Noh, üks põhjus, miks mulle päike ei meeldi seisneb ka selles, et mulle tulevad tedretähnid. Mulle õudsalt meeldivad ka ju need. Pööritan silmi, nähes murul pikutavaid tüdrukuid. Oo, vaadake ma olen pruun. Oo! Vähe ei viska üle ju?
Astun nägu krimpsutades kooli uksest sisse. Mind tervitab hea külm õhk, mida on siin aastaringselt tunda. No ega ma suvekuudest ei tea midagi, aga eriti ei usu, et siis seda närust koolimaja kõetakse. "Leana?" Hüüab keegi mu nime. Vaatan tulja poole, kelleks on Clara. Lehvitan talle naeratus näol. Tuju kohe veelgi parem. "Tsau," kallistame, nagu meil tavaks on. "Inimesed naudivad suve," õhkab C. Pööritan silmi. "Suvi sakib," panen vastu, kuid ei kaota oma naeratust näolt. "Leanaaaa, millal sa suva hakkad armastama?" Venitab ta 'a' tähte. Mulle ei meeldi suvi, sest siis pean koguaeg emaga koos olema. Vot nii tahtsin vastata, kuid ei hakkanud enda muresid temaga jagama. Tähendab parimad sõbrad oleme me küll. See teema on minu jaoks lihtsalt liiga vastik.
"Tead, ma kuulsin, et mingi uus õpilane olevat tulnud," sõnab Clara. "Dire on vist täiesti ära pööranud. Kooli lõpuni on kõigest 2 kuud ju." No ma ütlen, on alles kool. See dire on ka peast põrnud. Nagunii ilges masenduses, et naine ta pikalt saatis. Oi jah, kõik teavad kõike. No vähemalt dire eraelust küll. Koguaeg räägitakse, kui just paremat jututeemat pole. "Segane," sõnan vaid. Liigume füüsika klassi poole, kuna see on meie esimene tund. Täna on muidu reede, kui huvitab.
"See dire on nagunii nii kahtalen," ütlen midagi, sest tekkis vaikus. Meie vahel, mitte koolis. Siin karjutakse koguaeg. "Poiss käib meiega samas klassis kah," kehitab ta õlgu. "No oli meie hullude sekka veel ühte vaja." Hullud. Oh, seda nad on. Ausõna.
Astume füüsika klassi uksest sisse kuhu on ennast juba enamus poisse sisse seadnud. Nagu aknast näha kükitavad tüdrukud päikese käes. "Jou Leana ja Clara," hüüab keegi klassi teisest otsast. Pööritan vaid silmi. Olen kindel, et ka Clara seda tegi. Kõnnime keskmiste pinkide poole ja potsatama ühele neist. "Oo, mu kallis Clara, ma mõtlen sinus koguaeg, mu arm," ütles Carl mänglevalt ühele põlvele laskudes. Mõni purskas ka naerma. Loomulikult kuulusin ka mina nende hulka. "Mis te naerate?" Küsib Carl solvunut mängides. "Ma mõtlesin seda tõsiselt." Ta haarab C. paremast käest ja suudleb seda. Kas ma mitte ei õelnud, et Carl on idioot? Kui ei siis saite targemaks.
Kuulen kella helinat ning vahepeal on klassi ka tüdrukud valgunud. Uut poissi ei näe ma veel kuskil. "No eks ma pärast palun sind oma naiseks," kehitab Carl õlgu ja kõnnib tagasi enda kohale, kust on kuulda naeru tutrsakaid. Klassi siseneb umbes 60 aastane naissoost õpetaja, kelle juttu pole mõtet kuulata. Kui kuulata tahaks siis peaks vist mikrofoni appi võtma või talle väga lähedal olema.
Klassi uks paiskub lahti ja sisse tuleb tumepruunide juustega pikka kasvu poiss. Uus poiss? Ta ei ütle sõnagi, vaid istub vabale kohale. Ta võtab oma koolikotist füüsika uhiuued õpikud ja asetab need lauale.
Korts vist ei kuulnudki, et keegi sisenes, sest ta rääkis oma vaikset juttu edasi, millest keegi aru ei saanud.
"Leana," togib Clara mind. Kurat, olin teda nagu loll passima jäänud. Kirun enda viies pilgu Clara poole. "Armastus esimesest silmapilgust," saadab ta mänglevalt õhusuudluse 'uue poisi' poole. Pööritan vaid silmi.
Saturday, April 16, 2011
Kõndisin kõrvaklapid peas koju. Oli alanud uus kooliaasta ning täna oli 1. september. Nagu ka iga aasta rääkis direktor pika teksti sellest, kui tublid me oleme ja veel ei tea mida. Muidugi, vanemad olid ka kohal. Ei saanud ju midagi ebasobimatut öelda. Idioot! Kuidas saavad olla kooli - mis pandi juba ühe korra põlema - õpilased tublid?! Täiesti ajuvaba.
Keerasin ümber nurga. Silmitsedes tuttavat kuju oleksin tahtnud appi karjuda. Mida ta siin teeb? Hetkeks tundus mulle nagu aeg oleks seisma jäänud. Nagu midagi muud ei eksisteerikski. Vaikus saabus isegi mu kõrvaklappidesse, mille muusika ootamtatult ilma minu abita katkes. Hirmunult vaatasin teda, tema lähenevaid samme ning seda rõvetad naeratust. Tõmbasin kõrvklapid peast, mis lendasid koos mp3-ga asfaldile. Hetkel ma sellest tõesti ei hoolinud. Sekund hiljem jooksin tuldud teed tagasi nii, mis jaksasin.. Tajudes samme enda taga, andsin jalgadele veelsuuremat valu.
Sul pole mõtet joosta.
Sattusin segadusse ning aeglustasin sammu. Mu jalad valutasid, mis siis, et ma olin jooksnud kõigest, 500 meetrit. Täielikult seisma jäädes hingasin sügavalt sisse-välja ning pöörasin end ümber. Ehmunult astusin sammu tagasi, nähes teda täpselt enda vastas.
Ma ütlesin, pole mõtet joosta.
Mine ära!
Friday, April 15, 2011
"Kuidas siis on?" pärib ema õrnalt naeratades. "Lõpetasid 9. klassi. Oh, ma mäletan seda aega.." tuletab ema vanaaegu meelde. "Ema palun. Ära hakka, ma olen su mälestusi juba terve oma elu pidanud kuulma," tuletan emale meelde, et ta on mulle juba nii palju oma lapsepõlvest rääkinud. Vahest kippusid asjad korduma, aga mul oli alati naljakas kuulata, mida ta tegi.
"Sa oled juba nii suur," ohkab ema. Vaatan, vaid õrnalt naeratades auto aknast välja. Lõpetasin 9. klassi neljade ja viitega. Ka ema oli mu tulemuste üle õnnelik. Ja, kui isa seda näeks. Ta oleks samuti õnnelik. Oh, ma igatsen teda meeletult.
Rauputan vaikselt pead, et see praegu oma mälust kustutada. Ma pean nüüd õnnelik olema. Ja asualtõeldes ma olengi õnnelik. Ma lõpetasin kooli nii hästi. Nüüd tuleb pikk vaheaeg ning kõik on hästi.
"Sa oled juba nii suur," ohkab ema. Vaatan, vaid õrnalt naeratades auto aknast välja. Lõpetasin 9. klassi neljade ja viitega. Ka ema oli mu tulemuste üle õnnelik. Ja, kui isa seda näeks. Ta oleks samuti õnnelik. Oh, ma igatsen teda meeletult.
Rauputan vaikselt pead, et see praegu oma mälust kustutada. Ma pean nüüd õnnelik olema. Ja asualtõeldes ma olengi õnnelik. Ma lõpetasin kooli nii hästi. Nüüd tuleb pikk vaheaeg ning kõik on hästi.
Kõnnin mööda lagunenud asfaldit kooli poole. Vaikne tuuleiil poeb mu dressika vahelt sisse ning mul on tunne, et kõik ongi hästi. Tegelikult ongi. Ma saan ema ja isaga suurepäraselt läbi. Koolis on kõik korras ning ka Cate'iga saan hästi läbi. Nii nagu parimad sõbrad ikka läbi peavad saama. Jah, mul on õigus. Kõik on suurepärases korras ning ma olen õnnelik. Ausalt!
Astun sisse üpriski lagunenud koolimaja uksest. Vastu astuvad vaid vähesed. Muud polekski oodata. Väike kool, vähe inimesi. Mulle see meeldib, et inimesi on vähe. Samas ei meeldi mulle see, et kõik teavad kõike. Kõik, mis sa koolis teed on ka teistele teada, mis mulle üldse ei meeldi.
"Leana," hõiskas Cate mu seljatagant. Naeratades pöörasin end ümber ning kallistasin teda. "Oh L, sa ei kujuta ette. Meie klassis on uus. Saad nagu aru, uus. Uus õpilane. Issand ta on nii kummaline. Ta ei lase inimesi üldse endale lähedale. See 10 klassi tšikk proovis juba," ta rõgutas sõna juba. "Talle ligi ajada. Poiss tõrjus ta lihtsalt eemale ning see tšikk kõndis häbist maaalla vajudes minema. Oh," ohkas lõpuks Cate asetades käe suule. "Ma räägin liiga palju," poetas ta vaikselt ning me puhkesime mõlemad naerma.
Uus poiss. Kes ta on ning miks ta just siia, Corinne'i tuli? Siia ei tule kunagi inimesi. Siit lahkutakse, kuid siia elama ei tulda kunagi. Mu ema rääkis kunagi, et siis, kui tema laps oli, oli siine elu hoopis teistsugune. Siin käisid turistid, rahvast pole poole rohkem ning elu käis. Ja mis nüüd on? Inimesi jääb aina vähemaks ning siin on kõigest üks pood, ,,Tule ja osta,, ,
Astun sisse üpriski lagunenud koolimaja uksest. Vastu astuvad vaid vähesed. Muud polekski oodata. Väike kool, vähe inimesi. Mulle see meeldib, et inimesi on vähe. Samas ei meeldi mulle see, et kõik teavad kõike. Kõik, mis sa koolis teed on ka teistele teada, mis mulle üldse ei meeldi.
"Leana," hõiskas Cate mu seljatagant. Naeratades pöörasin end ümber ning kallistasin teda. "Oh L, sa ei kujuta ette. Meie klassis on uus. Saad nagu aru, uus. Uus õpilane. Issand ta on nii kummaline. Ta ei lase inimesi üldse endale lähedale. See 10 klassi tšikk proovis juba," ta rõgutas sõna juba. "Talle ligi ajada. Poiss tõrjus ta lihtsalt eemale ning see tšikk kõndis häbist maaalla vajudes minema. Oh," ohkas lõpuks Cate asetades käe suule. "Ma räägin liiga palju," poetas ta vaikselt ning me puhkesime mõlemad naerma.
Uus poiss. Kes ta on ning miks ta just siia, Corinne'i tuli? Siia ei tule kunagi inimesi. Siit lahkutakse, kuid siia elama ei tulda kunagi. Mu ema rääkis kunagi, et siis, kui tema laps oli, oli siine elu hoopis teistsugune. Siin käisid turistid, rahvast pole poole rohkem ning elu käis. Ja mis nüüd on? Inimesi jääb aina vähemaks ning siin on kõigest üks pood, ,,Tule ja osta,, ,
Tuesday, April 12, 2011
Helesinine taevas #1
Kuulen eemalt telefoni helinat. Sellest väljategemata pööran voodis teise külje, proovides helinast mitte välja teha. Kuuldes helinat juba oma kaks minutit, ohkan. Nii kannatamatu! Unesegaselt koban käega voodi kõrval asuval kummutil, kuni käsi idagi kandilist tabab. Ajan ennast voodis veidi istuli ja vajutan telefoni rohelisele nupule, vaatamata, kes helistab.
"Lõpuksometi Leana," kriiskab Ryan teiselpoolt toru nii, et pean telefoni kõrvast veidi eemale tõstma. Tahtmatult haigutan. "Lase magada," kostan unuise häälega vastu. "Unimüts. Tegelt aja ennast voodist püsti ja lähme randa," sõnab ta entusiastlikul häälel. Lasen kuuldavale vaid sügava ohke, kuid ei ütle midagi. Kuigi jah, erilist mõtet mul temaga vaielda pole. Peale jääb ikka tema. "Noh?" Pärib ta, kuuldes et ma vaikin. "Jajah, olen kohal. 20 minuti pärast rannas," ütlen. Tõusen voodist püsti ning lülitan kummutil asuva laualambi põlema. "Okei. Tsau!" "Tsau!" Panen telefoni lampi kõrvale ja lähen vannituppa.
Kiirelt loputan veega oma näo ning pesen hambad. Selga panen mustad kulunud teksad ning musta dressika. Kuna õues on öösiti veel suheteliselt külm viskan ka minust mitu numbrit suurema jope endale peale. Kiirustan alla esikusse ja panen jalga vanad - juba räbalateks käidud - ketsid. Esiku kapilt haaran igaksjuhuks võtmed ning jooksen õue.
Kõnnin mööda öiset - suhteliselt külma - tänavat. Õues on suhteliselt jahe, kuid õnneks olin ma jope pannud. Eri taibu noh. Toksin varbaotsaga tee peal kive, mis ette jäävad. Õrn tuul sasib mu juukseid ning juba on tunda mere hõngu.
"Buuh," kavatseb Ryan mind ehmatata, kuid kuulsin juba ennem ta lähenevaid samme. "See on viimasel ajal aina raskem," naerab ta ning astub mu kõrvale. "Mis sind siis täna niii vara üles ajas? Kell on alles viis läbi," ohkasin, kuid tahtmatult ilmus suule ka kõver naeratus. Tema juuresolekult on see vältimatu. "Vanemad tülitsesid. Viimasel ajal aina tihedamini ning kodus on laua võimatu olla," ohab ta ja surub käed veel sugavamale taskusse.
Suutmata midagi lohutavat õelda haaran ta enda kallistusse. Tunnen jälle seda mõnusat mere hõngu, mida on alati tema juuresolekul on tunda. Ma lausa armastan seda lõhna! Tunnen, kuidas ta mu õla vastas naeratab ning iseenesest kaardub ka minu suu naeratuseks. Aeglaselt eemaldan oma käed tema kaela ümbert ning vaatan ta šokokolaadi pruune silmi. "Selliseid hetki võiks rohkem olla," naerab ta, pilgu korraks minult ranna poole viies. "Võiks nüüd randa ka minna." Noogutan nõusumise märgiks.
"Vaata, Suur vanker!" Näitab Ryan näpuga taeva poole. Pööran pilgu samasse suunda kuhu ta näitab, kuid minu silm seda Suurt vankrit ei seleta. "Tõsiselt pime," kommenteerib ta. Kehitan vaid õlgu.
Möödumee ühest vanast laohoonest, mis kunagi ka töötas, kuid nüüd seisis niisama. Viimaseal ajal räägitakse, et seal kummitab, kuid ma eriti ei usu. "Sa arvad, et siin kummitab?" Küsin Ryan'ilt uudushimust. "Ei usu eriti," kehitab ta õlgu. Vaatan uuesti seda vana laohoonet, kuid midagi hirmuäratavat seal tõesti ei olnud. Tühi paljas jutt.
"Lähme sinna," osutab ta näpuga kohta, kuhu oli tehtud liivaloss. "Teeme võidu!" hüüdan ning pistsin ise enne plehku. Haha. Kahjuks on tema jalad kiiremad ning ta sai minust ette, maandudes istuli liival. "Tundub, et see on pooleli," ütleb ta ja paneb märga liiva lossile juurde. Istun ta kõrvale liivale ning võtan kätte hunniku märga liiva. Nüüd sa saad. Naeratan kavalalt ning viskan poetäike liiva vastu ta sinist dressipluusi. Kohkunult tõstab ta pilgu pinule.
"Sa vana.." silmitseb ta oma mustaks saanud dressikat. "Sa veel saad." Ta võtab samuti hunniku liiva kätte ning virutab selle vastu mu kintsu. Naerdes hüppan püsti ning pistan punuma. Laginal naerdes jookseb ta mu taga proovides mind kätte saada. Kummardan jooksu pealt ning haaran liiva. Jään seisma ning pööran end tema poole. Hoian kätt seljataga, mis siis, et ta nägi, kui ma liiva haarasin. Minuni jõudes naeratab ta kavalalt ise samuti kätt seljataga hoides. Kehitan vaid õlgu ning hõõrun käes olnud märja liiva - naerdes - vastu ta põske. "Einoh, oli ikka vaja eks," sõnab ta naerdes ning võtab ka enda käe seljatagant välja ning hõõrub liiva vastu mu põske laiali. "Koha parem hakkas," kõkutab ta naerda ja pühib suurema liiva oma põselt ära. Teen sama.
Istume tagasi liivale, ainult et kaugemal, et mitte jälle märja liiva lähedusse sattuda. "Mis me homme teeme?" Tuleb mulle meelde, et homme on pühapäev. Tavaliselt veedame me need päevad ka koos. Meil on lihtsalt ühsteise seltsis lõbusam, kui kellegi teise omas. Vähemalt mina tunnen nii. Sellepärast ongi ta ma parim sõber. "Lähme lõbustuspark, sööme jäätist, lähme ujuma, teeme veesõda.. Kas ma pean tõesti kõik üles lugema?" Naerab ta. Raputan samuti naerdes pead ja vaatan taevasse. Päike hakkab tõusma, järeldan ma taevasse vaadates. Mõeldes palju kell juba on toetan ennast vastu Ryanit ning sulgen silmad.
"Vaata, Suur vanker!" Näitab Ryan näpuga taeva poole. Pööran pilgu samasse suunda kuhu ta näitab, kuid minu silm seda Suurt vankrit ei seleta. "Tõsiselt pime," kommenteerib ta. Kehitan vaid õlgu.
Möödumee ühest vanast laohoonest, mis kunagi ka töötas, kuid nüüd seisis niisama. Viimaseal ajal räägitakse, et seal kummitab, kuid ma eriti ei usu. "Sa arvad, et siin kummitab?" Küsin Ryan'ilt uudushimust. "Ei usu eriti," kehitab ta õlgu. Vaatan uuesti seda vana laohoonet, kuid midagi hirmuäratavat seal tõesti ei olnud. Tühi paljas jutt.
"Lähme sinna," osutab ta näpuga kohta, kuhu oli tehtud liivaloss. "Teeme võidu!" hüüdan ning pistsin ise enne plehku. Haha. Kahjuks on tema jalad kiiremad ning ta sai minust ette, maandudes istuli liival. "Tundub, et see on pooleli," ütleb ta ja paneb märga liiva lossile juurde. Istun ta kõrvale liivale ning võtan kätte hunniku märga liiva. Nüüd sa saad. Naeratan kavalalt ning viskan poetäike liiva vastu ta sinist dressipluusi. Kohkunult tõstab ta pilgu pinule.
"Sa vana.." silmitseb ta oma mustaks saanud dressikat. "Sa veel saad." Ta võtab samuti hunniku liiva kätte ning virutab selle vastu mu kintsu. Naerdes hüppan püsti ning pistan punuma. Laginal naerdes jookseb ta mu taga proovides mind kätte saada. Kummardan jooksu pealt ning haaran liiva. Jään seisma ning pööran end tema poole. Hoian kätt seljataga, mis siis, et ta nägi, kui ma liiva haarasin. Minuni jõudes naeratab ta kavalalt ise samuti kätt seljataga hoides. Kehitan vaid õlgu ning hõõrun käes olnud märja liiva - naerdes - vastu ta põske. "Einoh, oli ikka vaja eks," sõnab ta naerdes ning võtab ka enda käe seljatagant välja ning hõõrub liiva vastu mu põske laiali. "Koha parem hakkas," kõkutab ta naerda ja pühib suurema liiva oma põselt ära. Teen sama.
Istume tagasi liivale, ainult et kaugemal, et mitte jälle märja liiva lähedusse sattuda. "Mis me homme teeme?" Tuleb mulle meelde, et homme on pühapäev. Tavaliselt veedame me need päevad ka koos. Meil on lihtsalt ühsteise seltsis lõbusam, kui kellegi teise omas. Vähemalt mina tunnen nii. Sellepärast ongi ta ma parim sõber. "Lähme lõbustuspark, sööme jäätist, lähme ujuma, teeme veesõda.. Kas ma pean tõesti kõik üles lugema?" Naerab ta. Raputan samuti naerdes pead ja vaatan taevasse. Päike hakkab tõusma, järeldan ma taevasse vaadates. Mõeldes palju kell juba on toetan ennast vastu Ryanit ning sulgen silmad.
Subscribe to:
Comments (Atom)