Sere 2

"Liz?" hüüdis keegi klassist.

Neelatasin kuuldavalt, end ümber pöörates.

Victoria. 
Ma pidasin teda kunagi oma sõbrannaks, kuid enam mitte. Ma rääkisin talle kõik oma saladused. Ma rääkisin talle kõigest. Ma usaldasin teda, kuid ta pettis mu usaldust. 

"Näe, kes koolis saanud. Issikene suri ära jah," irvitas ta koos oma 'sõbrannadega'. Sellistel ei saa õigeid sõpru olla.

Tundsin, kuidas klomp kurku kinni jäi. Oleksin tahtnud minema joosta ning kuskil nutta, kuid ma ei valmistanud talle seda rõõmu.

Ma pöörasin end tagasi laua juurde ning jäin ootama kella helinat. Peagi see heliseski.

Tund oli käinud umbes 10 minutit, kui uks pauguga lahti löödi. Mingi nõme hilineja, kes vabandas ning suundus oma kohale. Ma ei tundnud teda. Ju siis uus.

"See siin on minu koht," sosistas poiss ning pani asjad laule.

Midagi vastamata, kirjutasin teksti edasi. Heitsin vargsi pilgu poisi poole. Tal olid pruunikad juuksed, mis olid tukana ees. Ta silmad olid šokolaadi pruunid, mida ma enne märkasin. 
Ohkasin vaikselt. Ta tuletas mulle Teda meelde.

"Kõik korras?" Küsis poiss. Võpatasin ta küsimuse peale, kuid noogutasin vaikselt.
"Kindel?" Jätkas ta küsimist, kuid kell helises. Tõstsin koti laual ning lükkasin asjad kotti. Poiss mu kõrval tegi sama.
Kõndisin, - tema minu järel - koridori, kus poiss mu uuesti peatas. Ohates pöörasin end ümber.

"Oled kindel? Sa näed kuidagi kahvatu ja väsinud välja, " sõnas ta murelikult mu nägu uurides. Astusin pisikeke sammu taha poole, et ta mulle liiga lähedal ei oleks.
Tahtsin just õlgu kehitada, kui Voctoria oma sabarakkudega välja ilmus.

"Ta issikene suri ära. Oh, Liz. Sa ei tea, kui kahju mul su issist on," irvitas ta. Teised järgisid ta eeskuju ning hakkasid irvitama.

Tundsin nutumaiku suus. Oleksin tahtnud talle virutada. Teda sõimata ning siis minema joosta, kuid see polnud lahendus. Victoria on õel. Teda ei muuda miski. 
"Sa siis tõesti Carl'i ei igatse. Temas rääkimine on ju alati keelatud peale tema sur.." Laususin, kuid kahetsesin seda koheselt. Victoria pilk muutus klaasiks.
"Ära iialg enam Carl'ist räägi." Ta hääl värises, kuid oli täis vihkamist.
Carl oli ta vend. Ta armastas ja austas teda. Enne Carl'iga juhtunut olime me sõbrannad. Peale seda ei rääkinud me teineteisega ning nüüd ta vihkab mind.

Kõndisin lihtsalt eemale. 
"Liz. Oota," hüüdis Jack. 
Tundsin, kuidas ta mu taga kõndis.
Viisin maast pilgu tagasi enda ette, kuid ma kahetsesin seda koheselt.
Mu jalad olid justkui maa küljes kinni. Süda hakkas puperdama ning hingata oli raske.
"Liz," hüüatas Jack hirmunult

See olid sina.. #1

Kõndisin hirmunult ühest koridori otsas teise, üleni värisedes. Tundsin, kuidas süda peksis vastu rinda. Ma kartsin. Hullupööra.
Heitsin pilgu kellale.
Möödas on juba üle viie tunni, kuid ei midagi. Isa on ikka veel operatsioonil. Ja kõik selle poisi pärast, kes suvatses just täna purjuspeaga sõitma minna. Tema pärast võitleb mu isa praegu elu ja surma vahel. Tema pärast.
Selle viie tunni jooksul pole ma midagi teinud. Väljaarvatud ootamine, nutmine ja muretsemine. Mitte midagi muud. Ma pole isegi emale midagi teatanud. Ma kardan talle seda õelda.
Kuid, mis saab siis, kui isa sureb?
Ei, ei, ei. Loll tüdruk. Sa just ei mõelnud midagi sellist. Minu isa jääb minu juurde nii kauaks, kuni ta sureb loomulikku surma. Veel parem, kui ta ei sureks kunagi. Mitte iial.
"Preili?" Kuulsin arglikku häält enda seljatagant. Pöörasin end automaatselt ümber.
Naise nägu oli tuim. Tuim? Ei, veelgi hullem. Ta nägu oli elutu. Ta oleks nagu surnud. Ta oli lumivalge.
"Mul on kahju." 
MIDA?
Tundsin lööki oma südames. Tundsin, kuidas kogu mu sisemus kokku varises. See PEAB olema mingi haige nali. See arst teeb nalja. 
"See pole võimalik. Te teete nalja. See pole.." nuuksusin. 
See pole tõsi. Isa pole surnud. Ei, ei, ei, ole. Ei ole.
"Isa," sosistasin ning lasin pisaratel end vallutada.
Teda pole enam. Minu isa pole enam. Pole.


*
"Liz, sa ei pea minema. Nad saavad aru," proovis ema mind kodus hoida.
"Ema, ma ei suuda enam. Kodus olemine teeb mulle palju rohkem haiget. Iga pisemgi asi tuletab mulle teda meelde," sosistasin. Toetasin end seina vastu, et mitte maha kukkuda. Isa meeldetuletamine on siiamaani raske.
"Liz," ema hääl oli paluv.
"Ema, palun."
Ema noogutas vaikselt ning astus sammu ukse poole. "Ole tubli," sõnas ta ja andis mu põsele musi. 
Noogutasin vaikselt ning kõndisin tagasi enda tuppa. Haarasin laualt enda MP3-e mängia.
Isa surmas on möödas kuu aega, kuid ma pole sellest üle saanud. Isa asi tuletab mulle teda meelde. Terve selle kuu olen ma mõelnud kõigest. Üldiselt kogu oma elust.
Ma olin nii õnnelik. Mul olid parimad sõbrad. Mul oli kõik, mida ma ka ei soovinud. Mul oli isa. Perekond. Aga nüüd..on kõik sassis.  Mul pole enam midagi.


*


Astusin vaikselt klassi uksest sisse. Tundus, et keegi ei märkanud mu sisenemist. Astusin lauani, kus keegi ei istunud ning võtsin välja äsja saadud õpikud.
"Liz?" hüüdis keegi klassi teisest otsast.

Changes #1

"Tõste, pööre, pööre," karjus treener.

Need keerutused ja tõsted ajasid mu pea ringi käima, kuid siiski ma armastasin tantsimist. Ainus, mis mind selle juures segab on mu vanemad. Nad ei suuda taluda, et ma tantsin. Loomulikult saan ma neist aru, peale kõike seda... kuid ma ei saa loobuda sellest, mida ma armastan.

"Tänaseks oleme lõpetanud," lausus Karen - meie treener - muusikat kinni pannes.

Tormasin kiirelt Tom'i kätevahelt minema ja jooksin oma spordikoti juurde. Pidin kiiremas korras koju jõudma, et vanematele mitte vahele jääda.

"Kuhu sa tormad?" kuulsin Tom'i hüüdmas, kuid juba olin ma spordihoonest kaugel.

Heitsin pilgu käekellale, mis näitas juba kuute. Pidin sammu veelgi kiirendama, et enne vanemaid koju jõuda. Kui ma vahele jääksin oleks minu tantsimisega lõpp. Nad teeks ükskõik, mida, et ma selle lõpetaks.

Astusin korteri uksest sisse. Minu õnneks polnud vanemad veel koju jõudnud. Panin võtme esiku kapile ning läksin enda tuppa, et riided vahetada. Koti lükkasin voodi alla, kõike kaugemasse nurka.

Kuulsin õrna sahistamist ning rääkimist. Ema ja isa ... ning Tom. 

Deem!

Ajasin end laua tagant püsti ning jooksin esikusse.

"Tom tuli sind vaatma,"seletas ema lollakalt naeratades. Pööritasin silmi.

Haarasin Tom'i jope varrukast ning tarisin ta enda tuppa.

"Mida sa tahad?"

"Tulin sind vaatama," naeratas ta. 

"Sa ei rääkinud neile midagi, eks?" küsisin. Lootes, et ta seda ei teinud.

"Loomulikult mitte. Seda peaksid siiski sina rääkima," sõnas ta lähemale astudes. "Kaua sa kavatsed seda varjata? Nad saavad nagunii teda."

"Ei, ei saa. Nad ei tohi teada saada," muutusin närviliseks. Kui nad teada saavad pole mind enam olemas.

"Aga kui.." Alustas ta, kuid ma ei lasnud tal lõpetada.

"Nad ei saa teada,"ütlesin. "Kui see on kõik siis sa võid minna."

"Okei, homseni siis," sõnas ta ning lahkus. Kuulsin väikest sahmerdamist ning ukse pauku. 

Ohkasin.

Kõik oli liiga keeruline. Tom'il on õigus. Ma ei suuda seda kaua saladuses hoida. Varsti saavad nad nagunii teda, et ma tantsin. See on ilmselge, et nad teada saavad ning siis...

Ma ei tea, mis siis juhtub. Lihtsalt ei tea.

Samuti veel üks probleem. Homme alustan ma 10. klassi hoopis teises koolis, kui varem. Kõik on uus. Ja Tom..tema jääb samasse kooli.

Ohkasin.

Tundub, et ohkamine on mulle viimasel ajal tavaks saanud. Sama võib ka jooksmise koha õelda. Iga päev tuleb joostes koju tulla. Muidugi v.a kolmapäev ja reede.

"Liz, sööma." Mind ehmatas ema hüüd, kuid läksin kohe kööki ning teesklesin head tuju. 

"Mis tegid siis täna?" küsis isa.

"Kodus passisin."

Isa mõmises midagi vastuseks ja luges ajalehte edasi.

"Kus David on?" Küsisin emalt. David on mu isa venna poeg.

"Peaks varsti koju jõudma. Vähemalt enne ta helistas ja ütles, et jõuab üheksa paiku," seletas ema polgu korra kellale viies. 

Just siis kuulsime ukse avamist ning peagi oli ta köögis. Heitis korra pilgu kellale ning lausus: "Olen ma alles täpne."

Pööritasin silmi.

"Aitäh ja head ööd," ütlesin ja viisin nõud kraanikaussi. Sammusin tagasi enda tuppa. Teadsin, et David kõnnib minu taga.

"Noh?" Küsisin toa ust sulgedes.

"Mis noh?" Kortsutas ta kulmu.

"Kui sul midagi vaja poleks, poleks sa minu tuppa tulnud," nähvasin ning astusin sammu radikate poole, et käsi soojendada.

"Ah, tahtsin lihtsalt head ööd musi anda," naeratas ta. Astus sammu lähemalt ning surus oma huuled mu suule.

Ehmusin ning lükkasin ta endast eemale.

"Õpi põsel ja huultel vahet tegema," nähvasin ning lükkasin ta enda toast välja.

"Jobu," pomisesin vaikselt.

Vaatasin, kuidas Alex'i surnukeha aeglaselt koos kirstuga maeti. Inimesed ümberringi nutsid ja karjusid. Olin sama tegemiseks liiga tuim. Teadsin, et ei saa enam midagi teha. Teda pole enam ja ta ei kuule mind. Isegi, kui oleks olemas see kurikuulus taevas, kuhu hinged lähevad, ta ei kuuleks mind. Ta ei saa iial teada, et ma teda armastasin. Armastan siiamaani, kuid teda pole.

Ma palusin, et ta lõpetaks võidusõidu. Palusin, kuid ta ei kuulanud mind. Ma olin loll, et talle järgi ei läinud. Loll, loll ja loll.

Tundsin, kuidas ema aeglaselt mu käest haaras. Vaatasin vaikides meie kokkupõimitud käsi. Ta ei tunne seda valu, mida mina. Ta ei tundnudki Steven'it. 

"Kallis, lähme," sosistas ta mind ümber pöörates ning edasi tirides. Olin liiga tuim, et talle midagi vastata või ennast korralikult liikuma sundida. 

"Liz, sa ei saa enam midagi teha. Sa ei saa ajas tagasi reisida ja seda kõik olematuks muuta. See oleks võimatu," alustas ema vaikselt, kui olime autosse istunud. "See, mis juhtus oli tema saatus. See polnud sinu süü."

Oli ema. Oli. Ma oleksin saanud selle olematuks muuta, kui ma vaid oleks talle järgnenud. Kui ma vaid oleks.

Ema oli vait jäänud. Ning mina.. mina vaatasin Rõõmsaid inimesi. Väikeste laste elu on nii muretu. Nende mõistus, ei ütle neile, mis on ohtlik ning, mis õige. Nende ainus probleem on see, kui ema või isa neile kommi ei osta.

Ohkasin vaikselt. Tahaksin olla jälle väike.

Ema peatas auto ja jäi uke juures seisma, pilk minul. Rauputasin aeglaselt pead, millepeale ta lahkus. Ootasin, kuni ta maja uksest sisse astus.

Puhkesin nutma. Ma ei suutnud enam end vaos hoida. Ma olen liiga nõrk, et mitte nutta. Ma olen nõrk.

Heitsin auto istmeile pikali ja sulgesin silmad. Kui ma vaid saaksin ajas tagasi minna. Kui vaid saaks.

*

Ärkasin ukse paugu peale. Ajasin end auto istme peal püsti ning vaatasin õue. Ema pani pesu nöörile. Ohkasin. 

´´Neist pole mingit abi,´´ kortsutas Leslie kulmu. ´´Kuid vähemalt me teame, kui palju kirju ta sai.´´

´´Kui aus olla siis ma pole oma elujooksul kokku ka nii palju kirju saanud,´´naeris Will. ´´Hea, kui ma sellest ainult veerandigi saanud olen.´´ 

Haigutasin. Olin nende kirjade läbi vaatamises kohutavalt väsinud. Käed ning silmad valutasid. Õigemini silmad kipitasid.

´´Ma arvan, et ma lähen koju,´´ mõmisesin haigutades. ´´Tuled ka Will?´´ 

´´Loomulikult,´´ naeratas ta toolilt püsti tõustes. Tegin sama ning haarasin kõrval laualt oma koti.

´´Ma peaksin vist ka minema hakkama,´´tõusis ka Marc püsti. ´´Ma arvan, et jään veel natukeseks siia,´´ kostis Leslie.

´´Homme näeme.´´

***
´´Sa tundud kuidagi väga väsinud,´´ mainis Will mind pilguga seirates. Ega's tal oligi õigus. Tundsin ennast ka veidike liiga väsinult.
´´Ma viin su parem koju,´´ ütles mind enda auto poole talutades. Mõmisesin midagi vastuseks. Proovisin silmi vähekenegi rohkem lahti hoida, kuid tulutult. ´´Liz,´´hüüatas Will. Vajusin ta käte vahel kokku.
***
Keerasin end uniselt küljelt küljele. Pea valutas kohutavalt ning isegi silmi oli raske avada. Keerasin ennast voodi ääre poole, et sealt püsti tõusta, kuid midagi suurt jäi mulle ette. Avasin välkkiirelt silmad ning silmitsesin magavat Will'i enda kõrval.
Raputasin teda natuke, et ta ärkaks. 
´´Mm..ära sega,´´ pomises ta teist külge keerates. ´´Ärka! Me peame tööle minema ning Sina ei peaks praegu üldse minu voodis olema, vaid enda kodus.´´
´´Ma nägin nii head und ning sina segad vahele,´´ torises ta end voodist püsti ajades.

Lala , 2

´´Nendest kirjadest pole meil mingit abi. Lihtsalt vihkajad,´´ virises Marc. Olime terve hunniku kirju läbi lugenud, kuid ei midagi. Mõned neist polnud mitte ähvardus kirjad, vaid sooviti õnne, sooviti autogrammi jne. 
´´

See salapära .. kuhu see viib ? #1

´´Uus juhtum,´´ hüüdis Leslie eemalt. Tõstsin ekraanilt pilgu ja jäin ootama, mis jälle teoksil. ´´Mees, kuulihaav peas. Pole mingeid jälgi. Viisin mehe riided ning kuuli uurimisele,´´ seletas ta kokkuvõtvalt. ´´Mees ise on teada?´´ uuris Will. ´´Jah, Alex Morgan. Kunagine arst. Nii palju, kui ma uurida jõudsin oli ta puhas poiss. Ei mingit vanglat, tarhve ja sellist,´´ Leslie uuris pabereid enda käes, kuni leidis midagi. ´´Minge teavitage peret,´´ viipas ta minu ja Will'i poole. ´´Aadress on siin,´´ sõnas ta ning ulatas paberilehe. ´´Jälle meie,´´ vingus Will. Will eelistab parem surnuid, kui nutvaid inimesi. 

´´Alex Morgan. Kuidagi tuttav nimi,´´ mõtisklesin. ´´No kuule Liz, ta oli linna parim arst,´´ naeris Will. ´´Sellepärast ta nimi nii tuttav oligi,´´ naeratasin ning me istusime autosse.

´´Kui ta oli kuulus, kas sa ei arva, et ta võis tappa mõni kade arst?´´ Pärisin Will'ilt. ´´Võis, kuid neid arste on ju nii kohutavalt palju,´´ kaebles Will. Tõesti, ta võis olla ükskõik, kes.

´´Ma arvasin, et Alex'i vanematel on väheke suurem maja,´´ imestas Will. Tõesti, see maja oli päris pisike.

Koputasin õrnalt uksele, kuhu ilmus vanemat sorti naine. Alex Morgan'i ema. ´´Tere, me tulime teie poja pärast,´´ alustasin viisakalt. ´´Meil on vaja teile midagi teatada. Samuti teie abikaasale.´´ ´´Oh. Teda pole praegu kodus,´´ sõnas naine meid sisse kutsudes. ´´Kuid milles siis probleeb?´´ Will kõhatas hääle puhtaks ning alustas: ´´Teie poeg Alex on surnud. Talle oli pähe lastud kuul ning ta suri silmapilkselt. Tunnen kaasa,´´ ta hääl oli kohutavalt siiras. Ega's seda saagi õelda muudmoodi. 

´´Miks ma küll ei imesta,´´ porises naine. ´´Tal oli neid vaenlasi ju küllaga,´´ jätkas naine. Tundus, et nutma ta küll ei hakka. ´´Äkki seletate lähemalt,´´ palus Will, kes oli uudishimust lausa hull.

´´Teate ju isegi. Ta oli igalpool. Talle oli korduvalt ähvardusi saadetud. Ma ei saa sellest iialgi aru, miks teda vihati. Ta päästis nii palju inimesi surmasuust ja ikka teda vihati,´´ naise ilme muutus kurvemaks.

´´Kas ta jättis kõik need ähvardused alles või üldsegi, kuidas neid saateti. Kirja teel?´´ pärisin ma. 

´´Jah, need kõik on tema pool,´´ vastas naine. Märkasin ta silmanurgas pisarat, mille ta kohe ära pühkis.

´´Praeguseks kõik. Kui me midagi teada saame anname teile esimese asjana teada. Ja kas me saaksime teie poja aadressi?´´ sõnas Will. ´´Jah, muidugi,´´ ta võttis lauapealt paberi ning kirjutas sinna aadressi.

´´Nägemiseni,´´ ütlesime Will'iga, kui ühest suust ning lahkusime majast.

´´Saadame kellegi teise sinna või läheme ise,´´ päris ta kohe, kui olem autosse istunud. ´´Muidugi lähme meie,´´ naeratasin. 

´´Ta ei elanud siit päris kaugel,´´ märkis Will edasi sõites. 

´´Vot see on alles luksus,´´ laususin seda maja silmad punnis imetlemas. See oli väga väga suur ja väga ilus.

´´Rikkur,´´ tähendas ta. ´´Parem küsimus on hoopis see, et kuidas me sisse saame.´´

´´Uksest?´´ Pakkusin ma. ´´Oh,´´ ohkas ta ning me astusime autost välja.

´´Otsi kirju,´´ laususin talle ise mööda maja ringi tuhisedes. Kuhu ta need küll panna võis?

´´Leidsin,´´ hüüdis Will. Kõndisin kiirel sammul tema juurde. 

´´Võtame kaasa ja uurime seal,´´ ütlesin, sest neid oli liiga palju, et kahekesi läbi vaadata. 

´´Nagu printsess soovib,´´ tuli tema poolt vastus. Pööritasin ohates silmi. 

´´Ära kutsu mind nii,´´ porisesin. Ta vaid naeratas tõhusalt.

´´Olete midagi huvitavat teada saanud?´´ Sõnasin, kui nägin Leslie't ja Marc'i möödumas. ´´Kusjuures jah. Aga ei midagi paljulubavat. Tulge,´´ järgnesime Will'iga neile nende kabinetti.

´´Kuul millega teda lastud oli pärines 18 sajandist. Väga vana,´´ Marc naeratas.´´Riietest nii palju, et seal olid ainult tema enda sõrmejäljed. Ja, mis te teada saite?´´ Säras ta.
´´Alex'i ema rääkis ähvardustest, mis ta pojale saadeti. Kogu kupatus on meie laual,´´teatas Will meie kabinetis olevale lauale. ´´Asume tööle,´´ näeratas Leslie laua poole kõndides.