Must maagia.

Istun lõug põlvedel aknalaual. Jälgin haldjaid, kes tiirutavad inimeste ümber ja naeravad. Kuulen nende loitse, mis nad lausuvad. Muudavad inimesse tujusid, panevad nad käituma, kui idioodi. Nad arvavd, et see on naljakas, aga nad ei tea, mis osa see inimesest muudab. Nii juhtub ühega miljonist. Halvimal juhul rohkemagi. Nad muutuvad. Haldjad muudavad nad endasugusteks.

Oled sa kunagi mõelnud, mis juhtub siis, kui sa sured? Oled sa vaevelnud piinade käes, sest sa näed olendeid, keda ei tohiks näha? Tundnud sellist valu, mida pole tegelikult olemas. Kas nüüd taipate, mida ma igapäev pean taluma? Vaimud, haldjad, libahundid. Need kõik olendid liiguvad tänaval ringi. Tava inimestel pole aimugi, mis nende seljataga kõnnib. Neil pole aimugi, et haldjad neile salapäraseid loitse lausuvad. Nad ei tea, et nende saatus on Hangeroni käes. Hangeron - nende olendite valitseja. Kurjuse kehastus. Tema põhjustab kõik halva. Õnnetused, surmad kõik mis on halb. Juhuseid ei ole. See on neile antud saatus, mida saab muuta vaid raamat, mida pole kunagi leitud. Inimestel pole sellest raamatus õrna aimugi.
Kõik oleks taas teisiti, kui keegi lausuks loitsu, mis on juba sajandeid peidus olnud. Kuskil, kus Hangeron arvas, et keegi seda ei leia. Loits hävitab Hangeroni ja toob tagasi Arrlosia. Tagasi headuse.. 

"Isa!" Hüüan rõõmsalt. Kallistan teda nii tugevalt, kui jaksan. "Em." Naerab ta mind sama kõvasti vastu kallistades. "Ma igatsesin sind." Ütleb ta. Naeratan, kuuldes, et ta igatses mind. Emaga on asi hoopi teine. Ta on rõõmus alati, kui ma tagasi tulen, aga minu äraoleku ajal ta minust puudust ei tunne.


Möödun isast ja võtan enne maha pandud spordikoti. Need ratastega kohvrid on minu jaoks liiga tibilkud. "Kus ma oma asjad viin?" Pärin suurt maja vaadates. Esikust on näha suur klaasist sein, mis paneb mu ahhetama. 'Aknast' välja vaadates on näha puid ja aeda, mille tagant paistab sillerdav meri. Ossa! Vaatan isa poole, kes vaikselt itsitab. "Super vaade, mis?" Noogutan vaikselt, pilgu tagasi merele viies. "Su tuba on ülevalt kolmas uks. Kohe Dan.." Isa jutu katkestab telefoni helin. Vabandavalt haarab ta telefoni. Isa näoilmest võin järeldada, et ta kuulis häid uudiseid. "Näeme varsti." Ülteb isa kõne lõpetuseks. Telefoni tagasi tasukusse pannes ta naeratab. Midagi pärimata naeratan ja lähen oma tuba otsima. "Varsti näeme!" Hüüab isa. Viipan käega, sest ei viitsi ennast kotiga keerata.


Vaatan kahele poole. Loen kolm ust paremale. Avan ukse, kuid jõuan järeldusele, et see on vannituba. Kõnnin vasakule poole ja avan kolmanda ukse. Sisse vaadates saan aru, et see on minu tuba. Seinad on rohelised, täpselmat helerohelised, aknent raamivad heledad kardinad lendavad õhus. Tuba on mõnusalt jahe ja hubane. Akna parempoolses nurgas asub lai voodi. Lausa nii lai, et sinna mahuks kohe kindlasti kaks inimest. Voodi tagumise otsa juures on ilus lamp. Voodi kõrval olevale seinale on riputatud pilt minust ja isast. Vasakul pool akent on kirjutuslaud, mille kõrval on suur puidust riidekapp. Ühte kapiust katab ukse suurune peegel. Kapp ise on suur. Väga suur. Põrandale on asetatud valge karvane vaip, mis sunnib mind sokid jalast võtma. Viskan sokid kirjutuslaule ja astun mõnusale vaibale. Mmm..nii pehme.


"Emma," kuulen isa hüüdvat. Võtan laualt sokid ja kõnnin ühte sokki jalga tirides edasi. Peaaegu maha kukkudes- otsustan teise soki all jalga panna. Mõnusalt keedrus trepist alla kõndides kuulen isa kellegiga rõõmsalt vestlemas. Hääle järgi võin järeldada, et tegemist on naisterahvaga. Ehk mõni naaber. 
Katsetades kolm sammu kärejest alla minna, ma peaaegu kukun. Viimasel hetkel suudan trepi käepidemest haarata. "Täielik koba," pobisen omaette trepist üks samm korraga alla minnes. 


Allajõudes näen naist, keda ma enne rääkimas kuulsin. Tema kõrval seisis minust healjuhul kaks aastat vanem poiss. Posi käsi oli kipsis. Nähes käes sokki panen selle endale kiiresti jalga. Selja taas sirgeks ajanud, näen poissi muigamas. "Saage tuttavaks, tema on minu tütar Emmaline," tutvusas isa mind mu täis nimega. Põrnitsesin teda tigedal ilmel. Olen alati õelnud, et olen kas Em või Emma. Ei mingit Emmaline'i. Õhh!
"Tere Emmaline," ütles too naine. Selle naise nägu või riided võisid näida nii sõbralikud, kui tahes, kuid mulle ta meeldima ei hakka. Selles olen ma kindel. Juba see, et ta mulle Emmaline ütles, tõi miinuspunkti. "Emma," parandasin teda. "Em, tema on Mallie ja tema on Daniel," ostub ta kord tolle naise poole ja kord kips-poisi poole. Noogutan vaid. Huvitav, kas nad on mingid isa sugulased või midagi. Võibolla naabrid. Siis nad on minu naabrid ka. Huvitav, kas sellel naisel on veel lapsi.


"Em, mina ja Mallie abiellume kolme kuu pärast," ütleb isa piinlikku vaikust katkestades. Mida? Ta abiellub sellega? Hämmeldunult vaatan kord isa, kord Malliet. Nende nägudes nähes, vaid naeratust pööran pilgu Danielile, kelle nägu on elutu. Nähes, et ma teda vaatan, ta naeratab ja kehitab õlgu. Raputan vaikselt pead. "Sa teed nalja, isa," ütlen, ikka veel pead õrnalt raputades. "Sellega abielluda," sosistan iseendale ja väristan mõttest, et temast saab mu võõrasema õlgu. "Kuidas palun?" Naise nipsakas hääl ei jää varjatuks. "Vahet pole,"kehitan õlgu. "Ma lähen." Olen valmis juba lahkuma, kui isa mu peatab. "Oled asjad lahti pakkinud?"  "Eip. Kohe alustan." Ja ma lahkun. 

"Uus juhtub," hüüab Lynn eemalt. Tõstan kulmu kergitades ekraanilt pilgu. Lynn võtab istet Noah'i laual. "Röövitud laps. Finn ja Maggie

Hailey Senter.

Vana bussi uksed kääksusid. Vihm trummeldas vastu bussi aknaid. Ühesõnaga, ilm oli kohutav! Mitte mingit soovi polnud minna õue ja saada läbimärjaks. Õlgu väristades astusin bussist välja, tõmmates kapuutsi kõrvuni pähe. Kohendasin kulunud õlakotti ja jooksin koolimaja poole.

Astusin kooli uksest sisse, tõmmates kapuuti peast. Mingit kasu sellest polnud. Juuksed oli ikkagi läbimärjad ja ega's riidedki paremad olnud. Õlakotist rääkimata. Uks avanes ning sisse astus veel paar läbimärga tüdrukut. Muigasin, nähes nende läbimärgu juukseid vastu nägu kleepimas. Usun, et ma isegi polnud sel hetkel kõige kuivem. 

Mööda rahvast täis pressitud koridori püüdsin jõuda ajaloo klassi juurde. Esimene tund, teises veerandis. Eemalt silmasin Kellyt. Näole ilmus muie, nähes ka tema niiskeid juuksed. Tundib, et paljud jäid vihma kätte. "Hei Hail," hüüdis - pigem karjus - Kelly. Lehvitasin talle selle asemel, et üle teiste talle karjuda. "Meil on niiii kuum ajaloo õps. Täitsa metsas," ütles Kel mu kõrvale astudes. "Saad aru niiiii kuum." I venitamise ajal ajas ta enda käed nii laiaks, kui suutis. "Kohe nii kuum," naersin.  "Sa ei kujuta ette," naeris ka tema ja tõmbas mu ajaloo klassi sisse, kust ma oleks peaaegu mööda kõndinud.

Yellow Butterflies 1

Vaatan enda ette, mõistes, et sellest ei tule midagi välja. Kogu see 2 kuud pingutust ema kõrval oli mõttetu. Ma lihtsalt nägin kõigega hullu vaeva. Proovisin midagigi hästi teha, kuid sellest polnud absoluutselt mingit kasu. Ema joob endiselt, ta isegi ei hooli minust. Mu vend on kuskil. Kuskil teiselpool maailma ning mina kükitan siin sombuses Eestis ning midagi pole muutnud. Ema on samasugune. Pidu pea otsa. Kui seda üldse mingiks peoks saab nimetada. Tunniga on kõik juba nii täis, et ei seisa enam isegi mitte jalul. Mida ma õigupoolest teha kavatsesin? Saata ema võõrutusravile. Haha. Üritada ju võisin. Sittagi, kuhugi ta ei läinud. Jõi samamoodi edasi nagu praegu. Isast ei tea ma midagi. Keegi pole mulle temast kunagi midagi rääkinud. Küsida võisin nii palju kui tahtsin, vastust nagunii ei saanud. Suurepärane elu 17 aastase tüdruku kohta, mis? Oh, ma olen teiega nõus. Lausa suurepärane. Kurat, enam ei viitsin end isegi alandada. Sitt elu siis sitt elu. 
Panen suure rohelise dressika selga. Viskan pilgu veel viimast korda peeglisse, nähes sama tüdrukut, mida igal hommikul. Pikad enam-vähem blondid juuksed ning pruunid silmad. Suht lahe kombinesoon eks? Sinised sobiks vist paremini. Saaksin endale ka lolli blondiini tiitli. Lahe! Naeratan mõrult enda mõttele ning kõnnin kööki. Ärge parem küsige, kus mu ema on. Mul tõesti pole õrna aimugi. Kuskil joob võibolla? Noh, paremat mõtet ei tuleks vist kellelegi pähe. Õhh.
Jälle haiseb köök rõveda alkoholi järgi. Tõsiselt jäle. Nägu krimpustades avan määrdunud külmkapi ning võtan ühe actimeli. Muud pole. Poodi ka ei viitsi pärast minna. Joon pudeli tühjaks ning panen lauale. Küll pärast viskan ära, kui meelde tuleb. Kõnnin esikusse. Ka seal on tunda vänget alkoholi lõhna. Kurat, terves majas on seda tunda. Okei, väljaarvatud minu tuba. Panen mustad ketsid jalga. Haaran esiku kapilt korteri võtmed ning lahkun. Muidugi lukustan ka ukse.
Kõnnin suhteliselt lagunenud kõnniteel kooli poole. Õhk on ka suhteliselt soe ning päike sirab taevas, sellepärast saabki juba ilma jopeta käija. Ega paksu talvejopega oleks vist praegusel ajal jah suht imelik käija. Uut ei saa ju osta. Ema kulutab enamus raha alkoholile. Ja ega ka minu palk pole just suurem asi. Tööl saan käija ju kõigest 4 tundi ja ega selle 4 tunni eest just kõva pappi ei saa ju.
Tonksan ettejäävaid kive, mis lendavad laia kaarega minust eemale. Pead tõstes silman juba vana koolimaja ja inimesi, kes sebivad kooli ees ringi nagu paremat poleks teha. Päike! Oo päike! Ma ei saa aru, miks nad seda päikest nii väga armastavad. Täiesti ajuvaba. Okei, saan aru. Hea soe ja värki, aga no issand, minu arust on küll talv parem. Noh, üks põhjus, miks mulle päike ei meeldi seisneb ka selles, et mulle tulevad tedretähnid. Mulle õudsalt meeldivad ka ju need. Pööritan silmi, nähes murul pikutavaid tüdrukuid. Oo, vaadake ma olen pruun. Oo! Vähe ei viska üle ju?
Astun nägu krimpsutades kooli uksest sisse. Mind tervitab hea külm õhk, mida on siin aastaringselt tunda. No ega ma suvekuudest ei tea midagi, aga eriti ei usu, et siis seda närust koolimaja kõetakse. "Leana?" Hüüab keegi mu nime. Vaatan tulja poole, kelleks on Clara. Lehvitan talle naeratus näol. Tuju kohe veelgi parem. "Tsau," kallistame, nagu meil tavaks on. "Inimesed naudivad suve," õhkab C. Pööritan silmi. "Suvi sakib," panen vastu, kuid ei kaota oma naeratust näolt. "Leanaaaa, millal sa suva hakkad armastama?" Venitab ta 'a' tähte. Mulle ei meeldi suvi, sest siis pean koguaeg emaga koos olema. Vot nii tahtsin vastata, kuid ei hakkanud enda muresid temaga jagama. Tähendab parimad sõbrad oleme me küll. See teema on minu jaoks lihtsalt liiga vastik.
"Tead, ma kuulsin, et mingi uus õpilane olevat tulnud," sõnab Clara. "Dire on vist täiesti ära pööranud. Kooli lõpuni on kõigest 2 kuud ju." No ma ütlen, on alles kool. See dire on ka peast põrnud. Nagunii ilges masenduses, et naine ta pikalt saatis. Oi jah, kõik teavad kõike. No vähemalt dire eraelust küll. Koguaeg räägitakse, kui just paremat jututeemat pole. "Segane," sõnan vaid. Liigume füüsika klassi poole, kuna see on meie esimene tund. Täna on muidu reede, kui huvitab. 
"See dire on nagunii nii kahtalen," ütlen midagi, sest tekkis vaikus. Meie vahel, mitte koolis. Siin karjutakse koguaeg. "Poiss käib meiega samas klassis kah," kehitab ta õlgu. "No oli meie hullude sekka veel ühte vaja." Hullud. Oh, seda nad on. Ausõna. 
Astume füüsika klassi uksest sisse kuhu on ennast juba enamus poisse sisse seadnud. Nagu aknast näha kükitavad tüdrukud päikese käes. "Jou Leana ja Clara," hüüab keegi klassi teisest otsast. Pööritan vaid silmi. Olen kindel, et ka Clara seda tegi. Kõnnime keskmiste pinkide poole ja potsatama ühele neist. "Oo, mu kallis Clara, ma mõtlen sinus koguaeg, mu arm," ütles Carl mänglevalt ühele põlvele laskudes. Mõni purskas ka naerma. Loomulikult kuulusin ka mina nende hulka. "Mis te naerate?" Küsib Carl solvunut mängides. "Ma mõtlesin seda tõsiselt." Ta haarab C. paremast käest ja suudleb seda. Kas ma mitte ei õelnud, et Carl on idioot? Kui ei siis saite targemaks.
Kuulen kella helinat ning vahepeal on klassi ka tüdrukud valgunud. Uut poissi ei näe ma veel kuskil. "No eks ma pärast palun sind oma naiseks," kehitab Carl õlgu ja kõnnib tagasi enda kohale, kust on kuulda naeru tutrsakaid. Klassi siseneb umbes 60 aastane naissoost õpetaja, kelle juttu pole mõtet kuulata. Kui kuulata tahaks siis peaks vist mikrofoni appi võtma või talle väga lähedal olema.
Klassi uks paiskub lahti ja sisse tuleb tumepruunide juustega pikka kasvu poiss. Uus poiss? Ta ei ütle sõnagi, vaid istub vabale kohale. Ta võtab oma koolikotist füüsika uhiuued õpikud ja asetab need lauale. 
Korts vist ei kuulnudki, et keegi sisenes, sest ta rääkis oma vaikset juttu edasi, millest keegi aru ei saanud.
"Leana," togib Clara mind. Kurat, olin teda nagu loll passima jäänud. Kirun enda viies pilgu Clara poole. "Armastus esimesest silmapilgust," saadab ta mänglevalt õhusuudluse 'uue poisi' poole. Pööritan vaid silmi.