Friday, June 10, 2011
Must maagia.
Istun lõug põlvedel aknalaual. Jälgin haldjaid, kes tiirutavad inimeste ümber ja naeravad. Kuulen nende loitse, mis nad lausuvad. Muudavad inimesse tujusid, panevad nad käituma, kui idioodi. Nad arvavd, et see on naljakas, aga nad ei tea, mis osa see inimesest muudab. Nii juhtub ühega miljonist. Halvimal juhul rohkemagi. Nad muutuvad. Haldjad muudavad nad endasugusteks.
Oled sa kunagi mõelnud, mis juhtub siis, kui sa sured? Oled sa vaevelnud piinade käes, sest sa näed olendeid, keda ei tohiks näha? Tundnud sellist valu, mida pole tegelikult olemas. Kas nüüd taipate, mida ma igapäev pean taluma? Vaimud, haldjad, libahundid. Need kõik olendid liiguvad tänaval ringi. Tava inimestel pole aimugi, mis nende seljataga kõnnib. Neil pole aimugi, et haldjad neile salapäraseid loitse lausuvad. Nad ei tea, et nende saatus on Hangeroni käes. Hangeron - nende olendite valitseja. Kurjuse kehastus. Tema põhjustab kõik halva. Õnnetused, surmad kõik mis on halb. Juhuseid ei ole. See on neile antud saatus, mida saab muuta vaid raamat, mida pole kunagi leitud. Inimestel pole sellest raamatus õrna aimugi.
Kõik oleks taas teisiti, kui keegi lausuks loitsu, mis on juba sajandeid peidus olnud. Kuskil, kus Hangeron arvas, et keegi seda ei leia. Loits hävitab Hangeroni ja toob tagasi Arrlosia. Tagasi headuse..
Kõik oleks taas teisiti, kui keegi lausuks loitsu, mis on juba sajandeid peidus olnud. Kuskil, kus Hangeron arvas, et keegi seda ei leia. Loits hävitab Hangeroni ja toob tagasi Arrlosia. Tagasi headuse..
Thursday, June 9, 2011
"Isa!" Hüüan rõõmsalt. Kallistan teda nii tugevalt, kui jaksan. "Em." Naerab ta mind sama kõvasti vastu kallistades. "Ma igatsesin sind." Ütleb ta. Naeratan, kuuldes, et ta igatses mind. Emaga on asi hoopi teine. Ta on rõõmus alati, kui ma tagasi tulen, aga minu äraoleku ajal ta minust puudust ei tunne.
Möödun isast ja võtan enne maha pandud spordikoti. Need ratastega kohvrid on minu jaoks liiga tibilkud. "Kus ma oma asjad viin?" Pärin suurt maja vaadates. Esikust on näha suur klaasist sein, mis paneb mu ahhetama. 'Aknast' välja vaadates on näha puid ja aeda, mille tagant paistab sillerdav meri. Ossa! Vaatan isa poole, kes vaikselt itsitab. "Super vaade, mis?" Noogutan vaikselt, pilgu tagasi merele viies. "Su tuba on ülevalt kolmas uks. Kohe Dan.." Isa jutu katkestab telefoni helin. Vabandavalt haarab ta telefoni. Isa näoilmest võin järeldada, et ta kuulis häid uudiseid. "Näeme varsti." Ülteb isa kõne lõpetuseks. Telefoni tagasi tasukusse pannes ta naeratab. Midagi pärimata naeratan ja lähen oma tuba otsima. "Varsti näeme!" Hüüab isa. Viipan käega, sest ei viitsi ennast kotiga keerata.
Vaatan kahele poole. Loen kolm ust paremale. Avan ukse, kuid jõuan järeldusele, et see on vannituba. Kõnnin vasakule poole ja avan kolmanda ukse. Sisse vaadates saan aru, et see on minu tuba. Seinad on rohelised, täpselmat helerohelised, aknent raamivad heledad kardinad lendavad õhus. Tuba on mõnusalt jahe ja hubane. Akna parempoolses nurgas asub lai voodi. Lausa nii lai, et sinna mahuks kohe kindlasti kaks inimest. Voodi tagumise otsa juures on ilus lamp. Voodi kõrval olevale seinale on riputatud pilt minust ja isast. Vasakul pool akent on kirjutuslaud, mille kõrval on suur puidust riidekapp. Ühte kapiust katab ukse suurune peegel. Kapp ise on suur. Väga suur. Põrandale on asetatud valge karvane vaip, mis sunnib mind sokid jalast võtma. Viskan sokid kirjutuslaule ja astun mõnusale vaibale. Mmm..nii pehme.
"Emma," kuulen isa hüüdvat. Võtan laualt sokid ja kõnnin ühte sokki jalga tirides edasi. Peaaegu maha kukkudes- otsustan teise soki all jalga panna. Mõnusalt keedrus trepist alla kõndides kuulen isa kellegiga rõõmsalt vestlemas. Hääle järgi võin järeldada, et tegemist on naisterahvaga. Ehk mõni naaber.
Katsetades kolm sammu kärejest alla minna, ma peaaegu kukun. Viimasel hetkel suudan trepi käepidemest haarata. "Täielik koba," pobisen omaette trepist üks samm korraga alla minnes.
Allajõudes näen naist, keda ma enne rääkimas kuulsin. Tema kõrval seisis minust healjuhul kaks aastat vanem poiss. Posi käsi oli kipsis. Nähes käes sokki panen selle endale kiiresti jalga. Selja taas sirgeks ajanud, näen poissi muigamas. "Saage tuttavaks, tema on minu tütar Emmaline," tutvusas isa mind mu täis nimega. Põrnitsesin teda tigedal ilmel. Olen alati õelnud, et olen kas Em või Emma. Ei mingit Emmaline'i. Õhh!
"Tere Emmaline," ütles too naine. Selle naise nägu või riided võisid näida nii sõbralikud, kui tahes, kuid mulle ta meeldima ei hakka. Selles olen ma kindel. Juba see, et ta mulle Emmaline ütles, tõi miinuspunkti. "Emma," parandasin teda. "Em, tema on Mallie ja tema on Daniel," ostub ta kord tolle naise poole ja kord kips-poisi poole. Noogutan vaid. Huvitav, kas nad on mingid isa sugulased või midagi. Võibolla naabrid. Siis nad on minu naabrid ka. Huvitav, kas sellel naisel on veel lapsi.
"Em, mina ja Mallie abiellume kolme kuu pärast," ütleb isa piinlikku vaikust katkestades. Mida? Ta abiellub sellega? Hämmeldunult vaatan kord isa, kord Malliet. Nende nägudes nähes, vaid naeratust pööran pilgu Danielile, kelle nägu on elutu. Nähes, et ma teda vaatan, ta naeratab ja kehitab õlgu. Raputan vaikselt pead. "Sa teed nalja, isa," ütlen, ikka veel pead õrnalt raputades. "Sellega abielluda," sosistan iseendale ja väristan mõttest, et temast saab mu võõrasema õlgu. "Kuidas palun?" Naise nipsakas hääl ei jää varjatuks. "Vahet pole,"kehitan õlgu. "Ma lähen." Olen valmis juba lahkuma, kui isa mu peatab. "Oled asjad lahti pakkinud?" "Eip. Kohe alustan." Ja ma lahkun.
Möödun isast ja võtan enne maha pandud spordikoti. Need ratastega kohvrid on minu jaoks liiga tibilkud. "Kus ma oma asjad viin?" Pärin suurt maja vaadates. Esikust on näha suur klaasist sein, mis paneb mu ahhetama. 'Aknast' välja vaadates on näha puid ja aeda, mille tagant paistab sillerdav meri. Ossa! Vaatan isa poole, kes vaikselt itsitab. "Super vaade, mis?" Noogutan vaikselt, pilgu tagasi merele viies. "Su tuba on ülevalt kolmas uks. Kohe Dan.." Isa jutu katkestab telefoni helin. Vabandavalt haarab ta telefoni. Isa näoilmest võin järeldada, et ta kuulis häid uudiseid. "Näeme varsti." Ülteb isa kõne lõpetuseks. Telefoni tagasi tasukusse pannes ta naeratab. Midagi pärimata naeratan ja lähen oma tuba otsima. "Varsti näeme!" Hüüab isa. Viipan käega, sest ei viitsi ennast kotiga keerata.
Vaatan kahele poole. Loen kolm ust paremale. Avan ukse, kuid jõuan järeldusele, et see on vannituba. Kõnnin vasakule poole ja avan kolmanda ukse. Sisse vaadates saan aru, et see on minu tuba. Seinad on rohelised, täpselmat helerohelised, aknent raamivad heledad kardinad lendavad õhus. Tuba on mõnusalt jahe ja hubane. Akna parempoolses nurgas asub lai voodi. Lausa nii lai, et sinna mahuks kohe kindlasti kaks inimest. Voodi tagumise otsa juures on ilus lamp. Voodi kõrval olevale seinale on riputatud pilt minust ja isast. Vasakul pool akent on kirjutuslaud, mille kõrval on suur puidust riidekapp. Ühte kapiust katab ukse suurune peegel. Kapp ise on suur. Väga suur. Põrandale on asetatud valge karvane vaip, mis sunnib mind sokid jalast võtma. Viskan sokid kirjutuslaule ja astun mõnusale vaibale. Mmm..nii pehme.
"Emma," kuulen isa hüüdvat. Võtan laualt sokid ja kõnnin ühte sokki jalga tirides edasi. Peaaegu maha kukkudes- otsustan teise soki all jalga panna. Mõnusalt keedrus trepist alla kõndides kuulen isa kellegiga rõõmsalt vestlemas. Hääle järgi võin järeldada, et tegemist on naisterahvaga. Ehk mõni naaber.
Katsetades kolm sammu kärejest alla minna, ma peaaegu kukun. Viimasel hetkel suudan trepi käepidemest haarata. "Täielik koba," pobisen omaette trepist üks samm korraga alla minnes.
Allajõudes näen naist, keda ma enne rääkimas kuulsin. Tema kõrval seisis minust healjuhul kaks aastat vanem poiss. Posi käsi oli kipsis. Nähes käes sokki panen selle endale kiiresti jalga. Selja taas sirgeks ajanud, näen poissi muigamas. "Saage tuttavaks, tema on minu tütar Emmaline," tutvusas isa mind mu täis nimega. Põrnitsesin teda tigedal ilmel. Olen alati õelnud, et olen kas Em või Emma. Ei mingit Emmaline'i. Õhh!
"Tere Emmaline," ütles too naine. Selle naise nägu või riided võisid näida nii sõbralikud, kui tahes, kuid mulle ta meeldima ei hakka. Selles olen ma kindel. Juba see, et ta mulle Emmaline ütles, tõi miinuspunkti. "Emma," parandasin teda. "Em, tema on Mallie ja tema on Daniel," ostub ta kord tolle naise poole ja kord kips-poisi poole. Noogutan vaid. Huvitav, kas nad on mingid isa sugulased või midagi. Võibolla naabrid. Siis nad on minu naabrid ka. Huvitav, kas sellel naisel on veel lapsi.
"Em, mina ja Mallie abiellume kolme kuu pärast," ütleb isa piinlikku vaikust katkestades. Mida? Ta abiellub sellega? Hämmeldunult vaatan kord isa, kord Malliet. Nende nägudes nähes, vaid naeratust pööran pilgu Danielile, kelle nägu on elutu. Nähes, et ma teda vaatan, ta naeratab ja kehitab õlgu. Raputan vaikselt pead. "Sa teed nalja, isa," ütlen, ikka veel pead õrnalt raputades. "Sellega abielluda," sosistan iseendale ja väristan mõttest, et temast saab mu võõrasema õlgu. "Kuidas palun?" Naise nipsakas hääl ei jää varjatuks. "Vahet pole,"kehitan õlgu. "Ma lähen." Olen valmis juba lahkuma, kui isa mu peatab. "Oled asjad lahti pakkinud?" "Eip. Kohe alustan." Ja ma lahkun.
Wednesday, June 8, 2011
Hailey Senter.
Vana bussi uksed kääksusid. Vihm trummeldas vastu bussi aknaid. Ühesõnaga, ilm oli kohutav! Mitte mingit soovi polnud minna õue ja saada läbimärjaks. Õlgu väristades astusin bussist välja, tõmmates kapuutsi kõrvuni pähe. Kohendasin kulunud õlakotti ja jooksin koolimaja poole.
Astusin kooli uksest sisse, tõmmates kapuuti peast. Mingit kasu sellest polnud. Juuksed oli ikkagi läbimärjad ja ega's riidedki paremad olnud. Õlakotist rääkimata. Uks avanes ning sisse astus veel paar läbimärga tüdrukut. Muigasin, nähes nende läbimärgu juukseid vastu nägu kleepimas. Usun, et ma isegi polnud sel hetkel kõige kuivem.
Mööda rahvast täis pressitud koridori püüdsin jõuda ajaloo klassi juurde. Esimene tund, teises veerandis. Eemalt silmasin Kellyt. Näole ilmus muie, nähes ka tema niiskeid juuksed. Tundib, et paljud jäid vihma kätte. "Hei Hail," hüüdis - pigem karjus - Kelly. Lehvitasin talle selle asemel, et üle teiste talle karjuda. "Meil on niiii kuum ajaloo õps. Täitsa metsas," ütles Kel mu kõrvale astudes. "Saad aru niiiii kuum." I venitamise ajal ajas ta enda käed nii laiaks, kui suutis. "Kohe nii kuum," naersin. "Sa ei kujuta ette," naeris ka tema ja tõmbas mu ajaloo klassi sisse, kust ma oleks peaaegu mööda kõndinud.
Tuesday, June 7, 2011
Subscribe to:
Comments (Atom)